Arved Breidaks: parasiit omal maal

Arved Breidaks  Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Vahetult enne 2095. aasta riigikogu valimisi ilmus Eesti ajalehtedes manifest, milles kümned kultuuri- ja majandus-tegelased nõudsid ühiskondlikku kokkulepet, et taastada Kagu-Eestis püsiasustus.

«21. sajand vajutas Kagu-Eesti maastikele tugevad jäljed,» seisis kirjatükis. «Pealetungiva põllumajanduse ees raadati metsad, kuivendati sood ning lammutati väiksemad linnad, küladest rääkimata. Tänu tehisintellektile saavad nüüd põllud haritud, saak kogutud, piima- ja lihaloomad talitatud ja tapamajja veetud inimese abita. Maainimesest sai kui parasiit omal maal.»

Olgugi et riikliku statistika kohaselt piirkonnas majandus kasvas, näitasid rahvaloendused alates sajandi keskpaigast, et see kasvas kohalikest sõltumatult, kaugjuhitavana metropolist. Aastal 2093 fikseeriti rahvastikuregistris, et viimane Kagu-Eesti elanik paigutati pärast abikaasa surma Põhja-Eesti pansionaati. Maale jäi toimetama üksnes tehisintellekt.

Sellise tempo jätkudes muutub järgneva 74 aasta jooksul terve piirkond püsielaniketa maa-alaks.

See futuristlik kirjeldus võiks pärineda mõnest ulmeromaanist, sest ulmekirjandus on varemgi ehmatavalt täpselt tulevikku ennustanud. Aasta algul avaldatud rahvastikustatistika kohaselt vähenes Põlva, Valga ja Võru maakonna elanike arv mullu 957 inimese võrra, mis moodustas 1,04 protsenti siinsest rahvastikust. Viimase kümnendiga on kolmest maakonnast koosnev piirkond tühjenenud keskmise kiirusega 1243 inimest aastas, mis tähendab, et nii jätkates muutub järgneva 74 aasta jooksul piirkond püsielaniketa maa-alaks.

Mingist piirist alates võib väljavool ka oluliselt kiireneda ning mõne praeguse valla suuruse piirkonna muutumine inimvabaks pole sajandi, vaid paarikümne aasta teema. Lõuna-Eestis endas on piirkondi, mis voolavad tühjaks keskmisest kiiremini – näiteks Setomaa ja Räpina kant, ka Võru linn. Kogu elu Võrus elanuna on mul raske ette kujutada, et inimesed võiksid linna sootuks maha jätta, kuid ajaloos on palju uskumatumaid asju juhtunud.

Võib minna ka teisiti. Lõuna-Eesti Postimehele intervjuu andnud Nopri talumeierei peremees Tiit Niilo tõdes, et läinud aastal aitasid tema ettevõtet vee peal hoida ukrainlased.

Et riik ei peaks sajandi lõpus seisma silmitsi tõsiasjaga, et inimtühja piirkonna kaitsmine on muutunud võimatuks missiooniks, tuleb erakondadel juba meie elupäevil leida ühisosa, kuidas Eesti äärealadel mõtestatud inimtegevus jätkuda saaks. Poliitika, sealhulgas migratsioonipoliitika, tahaks loota, on endiselt kompromisside kunst.