/nginx/o/2019/01/08/11702742t1h6d65.jpg)
22. detsembril möödus 150 aastat Jaan Tõnissoni sünnist, kes pühendas kogu oma elu Eesti riigi loomisele, arendamisele ja kindlustamisele, mis ka õnnestus.
Lugeja kirjutab: Jaan Tõnissoni elutöö tuleks jäädvustada muuseumis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ei oleks olnud 1934. aasta riigipööret, oleks täitunud ka tema 1939. aastal väljendatud soov: «Kallis Eesti rahvas, maailm kihab ja käärib, meie seisame ja vaatame pealt, tegutseda on vaja! Tuleb saata noori vabasse maailma täiendõppusele, kes moodustaksid diplomaatilise korpuse ja selgitaksid, mis meil toimub seoses suure naabriga ja panus tuleb panna Põhjamaadele ning Briti Maailmariigile ning nende liitlastele, siis tuleme praegusest raskest rahvusvahelisest olukorrast kergemini välja.»
Seda aga ei tehtud niinimetatud vaikiva ajastu tõttu ja panus tehti Hitleri režiimile. Nii kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse ja lugupidamise vabas maailmas.
Tõnissoni eestvõtmisel loodi 1902. aastal Tartu laenu- ja hoiuühistu ning juba enne Esimest maailmasõda oli Eestis 84 ühistupanka. Suurem raha koondus Saksa ja Vene pankadest eestlaste kätte.
Tema algatusel valmis Vanemuise teater Tartus.
Tõnisson oli Eesti välissaatkonna juht 1918. aastal, kui saavutati tunnustus Eestile ja mitmekülgne abi Vabadussõjas.
Peaministrina keelas ta toona alkoholi avaliku müügi, läks koos Narva rinde juhataja Aleksander Tõnissoniga öövarjus eesliinile, ministrid jättis Narva küsitlema sõdureid ja elanikke vajaduste kohta ning vajalik saadeti Tallinnast. See oli väga suur innustus.
Sõja ajal valitsenud keerulisest olukorrast hoolimata avati tema eestvõttel 1. detsembril 1919. aastal Tartu eestikeelne ülikool.
Suurest vastuseisust hoolimata devalveeris ta peaministrina Eesti raha, mis pani aluse majandustõusule.
Meie kohus on jäädvustada Tõnissoni elutöö ning rajada muuseum tema endises elumajas Tartus või leida nurgake Eesti Rahva Muuseumis, kus paneme nähtavale kohale tema arvamuse, mis jääb innustuseks tulevastele põlvedele: «Õiguse eest võideldes kindlustame iseenda ja oma rahva vabaduse!»
Loodan, et selle kohustuse võtab endale Eesti valitsus, võttes appi Krista Aru, kes on Tõnissoni seltsi esinaine.