Arved Breidaks: venelased tulevad majja tagasi

Arved Breidaks. Foto: Arvo Meeks

Millalgi laulva revolutsiooni järel kuulutas Võru neljakorruselise kortermaja seinale kraabitud loosung: «Venelased majast välja». Too püsis seal mitu aastat ega häirinud eriti kedagi, sest paljukest neid venelasi Võrus elaski ning poliitkorrektsusega olid asjad tollal nagu olid.

Eestlaste ja siinsete venelaste üksteisest möödaelamisel on aastakümnete pikkune traditsioon, mille riigikokku pürgiv erakond eelmisel nädalal tabavalt kokku võttis. Eestlaste ja venelaste omavaheline suhtlemine käib pigem hädapärast, elatakse küll kõrvuti, kuid üksteisest vaadatakse kõrvale.

See on ka mõistetav, sest okupatsiooniaastate jooksul tugevalt välja kujunenud väärtushinnangud muutuvad aeglaselt, nõudes selleks vähemalt üht inimpõlve. Kangemad liberaalid võivad eestlasi sallimatuse pärast hurjutada, kuid käsu korras inimest juba ei muuda. Muutusi toovad aeg ja huvid.

Võru kortermaja seinal olnud üleskutse kadus, kui majarahval tekkis piisavalt raha, et fassaad korda teha. Ka oli üleskutse kaotanud aktuaalsuse, sest paljud venelased olidki Võrust lahkunud või uute oludega kohane- nud – lõimunud. Vene emakeelega Võru noortele polnud eesti keeles suhtlemine juba ammu mingi probleem, mistõttu kulges Vene põhikooli sulgemine 2010. aastal suurema kärata – kahju küll, aga kui õpilasi pole, siis pole.

Lõimumise võti on peidus regionaalpoliitika kivi all.

Ent ajad muutuvad. Mullu suvel hakkas üle pikkade aastate kõrva, et vene keel on Võrus tänavaile tagasi tulnud. Ei, need polnud turistid, vaid hooajatöölised. Ehitajad, peamiselt ukrainlased, kes õhtuti Tamula promenaadil kallist Eesti õlut limpsisid ja end väga viisakalt ülal pidasid. Hoidsid omaette ega kippunud eestlastega suhtlema – ja vastupidi.

Niisiis tulevad nad ringiga majja tagasi. Nad saabuvad otsima võtit paremasse ellu, mida nende kodumaa pole võimaldanud. Osa neist tuleb hooajaks, teised plaaniga jääda. Ettevõtjad räägivad neist hea sõnaga, sest vähemalt on, kes tööd teevad. Alguses hoiavad nad omaette, kuid ükskord hakkab Võrumaal elades kohalik keel tahes-tahtmata külge.

Lõimumise võti on peidus regionaalpoliitika kivi all. Kui Eesti majandus koondub põhjarannikule, koondub sinna ka saabuv võõrtööjõud ning sellisel juhul pole lootustki, et keeleõpe edeneks ja nad Eesti elust aru saaks.

Hoopis teisiti oleks asi siis, kui majanduslik areng jaguneks ühtlasemalt üle Eesti, sest siis hajuksid ka sissesõitnud võrdsemalt. See annaks tulijaile tugeva motivatsiooni kohalik keel selgeks õppida.