Psühholoog noorte hingehädadest: kuniks on elu, on lootust

Psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa tõi näite, kuidas tähelepanelikkus aitas. Tüdruku hinded käisid alla. Õpetaja märkas tüdruku eksistentsiaalset arutelu kirjandis ning neiu sai abi. Foto: Erakogu

Kliinilise psühholoogi Anna-Kaisa Oidermaa sõnul saab paljude häiretega elada – ja isegi hästi, aga just siis kui neile võimalikult varakult jaole saada. Aastaid Põhja-Eesti regionaalhaiglas töötanud ja nüüd vaimse tervise portaali Peaasi vedav naine ütles, et eriti noortel läheb suitsiidikäitumine reeglina üle. Meedias aga võiksid sel teemal eelkõige sõna saada inimesed, kes enesetapukatse järel ellu jäänud.

Millised on Eesti laste ja noorte peamised mured, millega psühholoogi juurde jõutakse?

Peaasja poole pöördutakse peamiselt depressiooni ja ärevuse sümptomitega. Need on ka kõige levinumad vaimse tervise probleemid.

Kui palju on päris noori pöördujaid?

E-nõustamisse alla 12-aastased ei ole kirjutanud. Laste probleemidega otsivad abi vanemad. Reeglina on samuti depressiivsust või ärevuse vorme. Nooremate laste puhul otsitakse abi ka aktiivsus- ja tähelepanuhäire või autistlike joonte korral.

Millised on probleemide levinud põhjused?

Kindlasti on peresuhted, kiindumussuhte kujunemine. Sotsiaalsed, majanduslikud asjaolud. Suurematel lastel on igasugune kiusamine suur riskifaktor. Tihti on enne häire avaldumist olnud tugevat stressi tekitav sündmus.

Kui suur probleem on koolikiusamine?

Väga-väga suur hulk noortest, kellel on mingi probleem avaldanud, on mingis faasis kiusamist kogenud. Kui see on pidev ja muud tugivõrgustikku inimesel ei ole, on sellest raske päris tervene välja tulla.

Kui vanasti tulid koju ja võisid rahulikult olla, siis nüüd võib pidevalt tulla läbi eri kanalite ähvardusi, mõnitusi.

Kui suur mõju on küberkiusamisel?

Eelmisel aastal kaitstud doktoritööst tuli välja seos küberkiusamise ja depressioonisümptomite vahel noortel. Kui vanasti tulid koju ja võisid rahulikult olla, siis nüüd võib pidevalt tulla läbi eri kanalite ähvardusi, mõnitusi.

Kui noor inimene endalt elu võtab, siis kuivõrd on see kaalutletud ja kuivõrd impulsiivne otsus?

Võib mõlemat olla. Võib olla ka väga pikaajalist või detailset planeerimist. Riskitegurid on samad nagu depressioonil. Lootusetuse tunne, surma üle mõtisklemine, surmasoovi väljendamine.

Kas noorte ja täiskasvanute vaimne tervis on olemuslikult erinev teema?

Noorte vaimne tervis on seepärast eraldi teema, et osa häiretest algab just noorukieas. Hästi tähtis on, et sekkumine või see, kuidas inimene probleemist mõtleb, oleks võimalikult adekvaatne ja kiire. Väga paljude häiretega on võimalik enamasti elada – ja isegi hästi, aga just siis kui võimalikult varakult saab jaole.

Igal hetkel ei saa inimest valvata. Kas vahel on suitsiidi ennetamine ka lootusetu?

Ütleks, et kuniks on elu, on lootust. Valemit, mis oleks sada protsenti töökindel, kahjuks anda ei saa. Kui lähedased lootust hoiavad ja on toeks, olemas ravimid ja kaasatud psühholoogid, on tõenäosus päris hea, et võib kriisist välja tulla. Suitsiidikäitumine läheb reeglina eriti noortel üle.

Kuidas muret ära tunda ja mida täiskasvanud noorte toetamiseks teha saavad?

Mida märgata: kui inimese käitumine, tema jututeemad või emotsionaalsed reaktsioonid on oluliselt muutunud. Näiteks on inimene muutunud endassetõmbunumaks või väljaelavamaks. Teismeliste depressiooni puhul on tavaline, et nad näevad välja vihased või käituvad halvasti. Väiksemate laste puhul võib olla, et nad kurdavad valusid või on loiud. Või jäävad mingid tegevused ära, hinded langevad, söömisega on midagi teistmoodi, und on väheks jäänud või tahaks just üle 12 tunni ööpäevas magada.

Noorte vaimne tervis on seepärast eraldi teema, et osa häiretest algab just noorukieas.

Saab öelda: «Olen märganud, et oled või käitud teistmoodi, mul on sinu pärast mure.» Või siis: «Mind huvitaks kuulda, mis sinuga toimub.» Noored on öelnud, et küsimine ise – see, et keegi on teda märganud ja peab teda piisavalt oluliseks, et oma aega kinkida –, on juba väike samm. Kindlasti peaksid vanemad saama murest teadlikuks. Paha ei tee abi otsida perearstilt, psühholoogilt või ka psühhiaatrilt.

Milliseid juhtumeid teil oma praktikast eriliselt meelde on jäänud?

Neiu käis 10. klassis. Ei saanud magada, muremõtted olid peas, uues koolis ka. Ütles, et ükskõik, kas süüa kuu aega järjest paljaid makarone, sest toit on enam-vähem ühe maitsega. Emaga olid suhted väga konfliktsed, palju tülisid, uste paugutamist, karjumist. Kuni selleni, et ööseks põgenes sõbranna juurde. Ema ütles, et tüdruk on pätiks läinud.

Õpetajad juhtisid tähelepanu, et hinded on alla käinud. Aga siis leidus emakeeleõpetaja, kes luges kirjandist välja eksistentsiaalseid mõtteid. Ta kutsus tüdruku enda juurde ja küsis, kas peaks millegi pärast muret tundma. Tüdruk sai mingid asjad ära rääkida ja jõudis minu juurde.

Kas see, et diagnoose pannakse aina rohkem, näitab, et probleeme ongi sagedamini või osatakse sellele lihtsalt rohkem tähelepanu pöörata?

Seda on raske öelda ilma heade uuringuteta, mida Eestis on üpris vähe tehtud. Hüpotees on, et häirete sagedus tõesti kasvab. Aga ma ei julgeks seda kindlalt väita, teatud mõttes on diagnoosid ka sotsiaalsed konstruktid.

Meedia reeglina suitsiididest ei kirjuta. On see vajalik põhimõte?

Mitme otsaga asi. Seda on uuritud, et kuulsuste suitsiidide kajastused võivad kaasa tuua uute suitsiidide esinemist. Teisalt, kui üldse juttu ei tee, tekib mulje, nagu seda ei oleks olemas. Soovitatakse, et inimesed, kes on suitsiidikatse järel ellu jäänud, võiksid rääkida, miks see on hea, et nad ellu jäid ja mis on aidanud neid kriisist üle.