Heimar Lenk: Tõrva haiglast on kahju

Heimar Lenk Foto: Erakogu

Kurbus hinges, lugesin 16.01 Lõuna-Eesti Postimehest artiklit «Tõrva haigla enam õendusabi ei paku».

Esiteks on äraütlemata kahju Tõrva kandi vanainimestest, keda nüüd abi saamiseks jälle Valka või Otepääle saadetakse. Kuidagi ei jõua me nii kaugele, et abi võimalikult kodulähedaseks teha. Ikka peab haige kõigepealt muretsema, kuidas ravipunkti jõuda. Alles siis saab oma haiguse peale mõelda. Konkreetsel juhul pole isegi jutt ju arstist, vaid ainult õendusabist.

Kas tõesti jõuame taas maailmasõjajärgsesse aega, kus maarahvas sai vaid velskri käele loota? Kuigi läinud sajandi kuuekümnendaiks sai rajooni arstide ja polikliinikute süsteem üsna hea hoo sisse. Kahjuks sattusime pärast oma riigi taasloomist suurde hasarti kõike lõhkuda ning hävitasime polikliinikud ja väikehaiglad kiiresti. Nüüd ehitame euroliidu rahadega polikliinikute ehk perearstikeskuste võrku uuesti üles.

On ka teine põhjus, miks artikkel vaat et pisara silma tõi. Nimelt on Tõrva haigla omamoodi tuhast taassündinud fööniks. Kuid ka esimene ohver. 2000. aastal võeti meil töösse Rootsis läbi kukkunud süsteem ja hakati rajama uut haiglavõrku. Kui üheksakümnendate alguses oli Eestis sadakond haigemaja, siis rootslaste plaan nägi ette suure hulga väikehaiglate sulgemise. Järele pidi jääma 13.

Tõrva haigla on omamoodi tuhast taassündinud fööniks.

Esimene haigla, mis kinni läks, oli Tõrva oma – ilusas majas raviasutus. Ahastuses kohalikud pöördusid minu kui riigikogu liikme poole nõudmisega: too haigla meile tagasi! Toompeal sai esitatud lugematul arvul küsimusi ning arupärimisi tolleaegsetele ministritele ja peaministrile. Kuid Reformierakonna ja sotside kõrvad jäid aastateks selle küsimuse tarvis lukku.

Rootslaste süsteem muutis meie tervishoidu kardinaalselt. Riiklikud haiglad muudeti meil kasumit tootvateks ettevõteteks. Ülo Vooglaid kirjutas reformi kohta: «Kui reformi lähtekohaks on raha, aga mitte inimene, siis on see metsik värk.» Kahjuks on kasumit tootev meditsiin meil tänini, kuigi värsketes valimislubadustes on mitmel erakonnal lubadus seda kardinaalselt muutma hakata.

2005. aastal vahetus võim ja valitsuse tegid Keskerakond ja Reformierakond. Sotsiaalkomisjoni esimeheks riigikogus sai rahvaliitlane Mai Treial ja ministriks keskerakondlane Jaak Aab. Nende kahe toetusel hakkasime taotlema Tõrva haigla elluäratamist. Kohalik võim toetas meid.

2006. aasta detsembris julgesin avaldada tolleaegses Valgamaalases artikli «Tõrva haigla avatakse pea». 2007. aasta 1. juulil haigla taasavati ning seal hakati pakkuma statsionaarset hooldusravi ja hooldusteenust. Sündmus lubas rootslaste master plan’ile edaspidi kriitilisemalt vaadata. Mujalgi muudeti hullumeelset kava pisut inimlikumaks ning haiglaid taastati või muudeti nende profiili.

Kahju, et Tõrva pioneerhaigla nüüd õendusabita jäi. Ehk saab asja veel muuta, sest õendusabi on haigete seas väga hästi vastu võetud ja ootab laiemat levikut. Ehk saavad kohalikud meedikud varsti jälle Tõrva restorani koguneda: õendusabi taassündi tähistama.