Valkas mälestati holokausti ohvreid

Sergei Seleznjov süütas holokausti ohvrite mälestuseks küünlad ning luges palvuse. Foto on tehtud eelmise aasta mälestusüritusel. Foto: Arvo Meeks / LEPM

Tänase holokausti ohvrite mälestuspäeva puhul peeti teenistus ka Valka juudi kalmistul, kuhu kogunes paarikümneliikmeline seltskond.

Mälestusüritusel oli kohal nii Valka kihelkonnaduuma esimees Vents Armands Krauklis kui erinevate koguduste esindajad Valkast ja Valgast.

Kalmistule asetati küünlad ning Valga juudi kogukonna esindaja ja ühtlasi Valka juudi kalmistu hooldaja Sergei Seleznjov pidas leinapalve. Kõne pidas ka Krauklis.

Sergei Seleznjovi kõne mälestusüritusel:

Kallid kaasviibijad! Täna kõik progressiivne maailm tähistab rahvusvahelist holokausti ohvrite päeva.

Täna möödub 74 aastat päevast, kui vabastati Poolas Auschwitzi surmalaager, kus natsid hävitasid ligi poolteist miljonit juuti ja teiste rahvuste esindajaid.

Just see päev sai tähtpäevaks, mida maailma üldsus tähistab täna.

Kallid kaaslinlased! Meie kaksiklinn on alati olnud multikultuurne. Kunagi see oli üks linn, kus aastasadu kõrvuti koos eksisteerisid erinevad kultuurid ja rahvused. Põliselanike eestlaste, lätlaste ja sakslaste keskel elasid venelased, poolakad ja juudid. Need vähemusrahvused elasid täisväärtusliku elu. Enne sõda Valgas eksisteerinud suurearvuline juudi kogukond elas täisväärtuslikku elu. Linnas oli sünagoog, kool, lasteaed, oma teatriring ja paljud seltsid.

1935. aasta rahvaloenduse andmetel elas Läti Valkas 57 juuti, eesti Valgas üle 500 juudi. Kunagi oli piirilinnas kirev juudi elu. Tänaseks on sellest alles jäänud vaid kalmistu. Valgas ja Valkas seni puudub vääriline mälestusmärk kohutava tragöödia ohvritele. Kujunenud traditsiooni kohaselt, sel päeval, juudi kalmistul me süütame kuus küünalt, meenutamaks kuut miljonit juuti, kes tapeti holokausti ajal.

Ei ole ühtegi juudi perekonda, keda ei ole puudutanud see tragöödia. Tava kohaselt me süütame küünlad Scheinide perekonna rahulas, kus asub nende pere hukkunute memoriąal. Sel päeval loeme hingepalvet "El maale rahamim" (J-mal täis halastust). 1941. aaasta juuniks jõudis fašistliku Saksamaa sõjamasin Valka piirideni. Suurem osa juudi peresid suutis evakueeruda. Fašistlikud koledused ei pidanud kaua ootama, nende järele jäänud vererada kulges Saksamaalt.

8. juunil, 10 kilomęetrit Valkast metsas olid maha lastud Valka linna elanikud Zahar-Leib Gringut, Taube Rõbnik, perekond Tsimbal; Liba,Berta,Dina,Haim ja Elias (Elje). Iisraelis Jeruusalemmas asuva riikliku uurimiskeskuse "Yad Vasem" andmetel võis Valka linnas olla kuni 50 holokausti ohvrit. Nii Valka kui ka Gulbene, Madona ja Aluksne kuuluvad nende linnade hulkka, kus juutide hukkamiste asjaolusid pole tänini kuigi põhjalikult uuritud. Eesti Valga samuti.

Valgast viidi hukkamisele perekond Lieb: ema-isa Abram-Meir ja Mira-Roza ning nende lapsed, seitsmeaastane Ester ja kolmene Jakob. Valka jäid ja hukkusid David-Nottel Schames ja tema poeg Haim-Jossel. Valgalaste Hinde-Hilde Schartup ja tema tütre Schoreli elutee lõppes Klooga koonduslaagris. Eesti Juudi Muuseumi andmetel on Valgas Priimetsa kandis sakslaste poolt hukatud 7 kohalikku juuti. Eestis hukkus või hukati hinnanguliselt 7500–8500 juuti (nende hulgas 960 kohalikku, ülejäänud teiste riikide kodanikud), hukatud eesti romade ehk mustlastele arv on 400 kuni 1000. Lätis hukkus ligi 70 000 kohalikku ja 20 000 teistest riikidest toodud juuti.

Neetud sõda ei säästnud kedagi, Lätis ja Eestis ei ole ühtegi perekonda, keda ei ole puudutanud viimane sõda. Selle koleda sõja jooksul käisid hakklihamasinast läbi enneolematud inimhulgad, meie kaaslinlased, lähedased, nende sugulased ja nende naabrid. Sõda on alati pisarad ja tragöödia, sõja tõttu kannatavad kõige abitumad, need on enamuses naised, lapsed ja vanurid.

Seda koledamad oli sihitud inimgruppide, meie kaasmaalaste, eeskätt juutide ja mustlaste hukkamised. Surmalaagrites leidsid oma viimse puhkepaiga paljud süvausklikud kristlased, kes ei kaubelnud oma au ega ka südametunnistusega, ei vandunud truudust ebainimlikule režiimile. Hirmu taustal leidus neid säravaid hingi, kes vaatamata surmahirmule päästsid Holokausti ajal surmaohtu sattunud juute. Need niinimetatud Õiglase Maailma Rahvaste seast mittejuųdid, kes riskisid oma eluga holokausti ajal (hebr.k."Hasidei Umot Ha-Olam"). Iisraeli Rahvuslik memoriaal, muuseum ja holokausti uurimiskeskus "Yad Vasem", 1963 aastast, hakkas andma nimelist auhinda ja aunimetust.

1 jaanuari 2017. aasta seisuga oli auhinna saanud 26 513 inimest, 51 riigist. Neist maailmale kõige tuntumad - Raoul Wallenberg, Rootsi kuningriigi diplomaat Ungaris. Irena Sendler, Poola sotsiaaltöötaja, vastupanuliikumise aktivist. Chiune Sugihara, Jaapani diplomaat Kaunases. Oskar Schindler, saksa suurtööstur. Žanis (Jānis) Lipke Riia sadama tööline. Uku Masing, teoloog, Tartu Ülikooli professor. Üle 100 Läti kodaniku said Õiglase Maailma Rahvaste seas aunimetuse. Eestlastest on auhinna saanud kolm inimest. On kindel arvamus, et Eestis on neid tunduvalt enam, kuid sõltumatute asjaolude tõttu jäid nende kangelasteod aastateks varju.

Eriti väärib märkimist asjaolu, et Läti Vabarįgi 100 juubeli raames esilinastus Läti esimene mängufilm holokaustist "Isa Öö" (läti.k."Tēvs Nakts"). Lugu, mis räägib Žanis Lipkest (1900–1987), mehest, kes Teise maailmasõja ajal 1941 aastal päästis Riia getost 50 juuti. Läti Valkas näidati filmi 12. novembril 2018 a. linna kultuurimajas.

Suur Inimlik Tänu Teile, kes te meie leina jagasite. Soovime omalt poolt öelda juųdi keeles: "Kein mol ništ! De veld dav dos gedeikn! Altseh ale, un kreivim, ale fraint un mentsen vof lebn nit vaif fun dir", mis tähendab - Ei iial enam! Maailm jääb mäletama! Hoidke ennast ja oma lähedasi, oma sõpru ja naabreid.