Palavikku võib mõõta ka plaastriga

Seda, kas kehatemperatuur on normis või mitte, saab mõõta vägagi erinevate tööpõhimõtetega vahendite abil.

FOTO: Vladislav Musakko

Kroonikeskuse Südame­apteegi juhataja Aime Teder ütleb, et kehatemperatuuri mõõdavad usaldusväärselt kõik kraadiklaasid, kuid mõõteriista valikul tuleb arvestada, kellel seda mõõdetakse ja kui palju raha ollakse valmis välja käima.

Aime Tederi sõnul on kõige populaarsemad digitaalsed termomeetrid. «Eakamale inimesele termomeetrit valides on soovitatav vaadata, kui suur on näidikutabloo ja milline on sisselülitusnupu suurus,» annab ta nõu.

Kontaktivaba mudel mõõdab kehatemperatuuri ühe kuni kolme sekundiga kuni viie sentimeetri kauguselt. Teder lisab, et on kontaktivabu termomeetreid, mis viie sentimeetri kauguselt mõõdavad ka vannivee, piima ja muude vedelike temperatuuri, lisaks toasoojust ning näiteks last hällis ümbritsevat temperatuuri.

Kui digitaalsete termomeetrite mõõtmistäpsus on +/–0,1 °C, siis kontaktivabade mõõtmistäpsus on +/–0,1 kuni +/–0,3 °C temperatuurivahemikus 34–42,2 °C ja objektide mõõtmisel +/–1 kuni +/–5 °C.

Kontaktivaba termomeetriga mõõdetakse temperatuuri tavaliselt laubalt, mis peab olema kuiv ja kreemitamata, muidu võib tulemus olla ebatäpne.

Elavhõbeda­kraadiklaasist saanud ajalugu

Vana kooli kraadiklaasi, seda elavhõbedaga, enam ei müüda, sest elavhõbe on mürgine, mistõttu on säärane termomeeter keelatud. Küll on valikus analoogne galinstaniga täidetud termomeeter.

«Vedelmetallide segu pole mürgine, kuid probleemiks võib saada näidikul tulemuse maha raputamine, kuna see segu pole toatemperatuuril nii vedel kui elavhõbe. Termomeetri raputamisel näidu allapoole saamiseks võib termomeetrit pisut soojendada. Segu muutub vedelamaks ja näit alaneb kergemini,» soovitab Aime Teder. Mõõtmistäpsus on sellisel kraadiklaasil 0,1–0,15 °C.

Kui kellelgi peaks majapidamises veel alles olema elavhõbedaga kraadiklaas, tasub teada, et see on kergesti purunev ja välja valgunud elavhõbe hakkab õhuga kokku puutudes aurustuma. Elavhõbedaaurud on aga inimestele, loomadele ja keskkonnale ohtlikud.

Kontaktivaba mudel mõõdab kehatemperatuuri ühe kuni kolme sekundiga kuni viie sentimeetri kauguselt.

«Mürgistuse teket saab vältida, kui ruumi õhutada, elavhõbe kokku korjata ning sulgeda see kinnisesse purki, pudelisse või kindlalt suletavasse Minigripi kotti. Edasi tuleb see viia võimalikult kiiresti lähimasse ohtlike jäätmete kogumiskohta,» juhendab Teder.

Apteekri sõnul saab kõige täpsemalt temperatuuri mõõta suust. «Termomeetritel on umbes sentimeetripikkune bimetallist osa, mis peab olema üleni kaetud. Inimestel on kaenla all aga kaenlaauk ja otsik ei pruugi naha pinnaga kogu ulatuses kokku puutuda – võime saada ebatäpse mõõtmistulemuse. Seepärast tuleb termomeeter panna korralikult suunaga üles kaenlaauku,» räägib Teder.

Kaenla alt mõõtmise puhul tuleb Tederi sõnul arvestada ka sellega, et kui kaenlaalune on higine, on mõõtmistulemus ebatäpne, sest niiske pind jahtub kohe ära ja näitab madalamat tulemust. Seepärast tuleb nahk enne kuivatada.

«Digitaalse termomeetriga mõõtmisel soovitatakse ka pärast piiksu termomeetrit edasi all hoida. Piiks tuleb siis, kui näidu kiire tõus on peatunud, aga õige kehatemperatuuri saamiseks peab veel termomeetrit edasi hoidma. Soovituslik on umbes kolm kuni viis minutit,» kõneleb Aime Teder.

Jäätise söömine mõjutab kehatemperatuuri

Apteeker lisab, et suust mõõtmisel tuleb arvestada sellega, et kui enne on joodud sooje jooke või söödud sooja toitu, on igemed, hambad, suu limaskest sooja salvestanud ja mõõtmistulemus võib olla kõrgem, kui on tegelik kehatemperatuur. Seepärast tuleb mõõta mitte vähem kui 15 minutit pärast sooja söögi või joogi tarvitamist. Ka külmad toidud, näiteks jäätis, mõjutavad mõõtmist. Saadud temperatuur on väiksem kui tegelik. Jällegi tuleb 15 minutit oodata, enne kui mõõtma asuda.

Müügil on ka palavikuplaastrid – need kleebitakse tavaliselt lapse laubale. Ühe plaastriga saab mõõta järjest 48 tundi.

Kui kogu pere tarvitab sama kraadiklaasi, on vaja seda puhastada. Teder rõhutab, et kõigepealt peab pakendis oleva infolehe põhjal veenduma, kas kraadiklaas on veekindel.

«Igal juhul, ka mitte veekindla toote puhul, võib puhastada niiske puhta lapiga. Kui veekindlat kraadiklaasi on soov veel puhtamaks saada, näiteks pärast rektaalselt kasutamist, siis võib puhastada leige veega, mille hulka on lisatud pisut nõudepesuvahendit. Infolehel on ka kirjeldatud, millega toodet soovitatakse puhastada. Koduses kasutuses kraadiklaase desinfitseerima ei pea, aga seda võib teha iso­propüülalkoholiga niisutatud padjakestega, mis on müügil apteegis,» õpetab Aime Teder.

Tagasi üles