Rainer Kuuba: lapsed tuleb koolis õpetada erinevateks

  • Metsa rüüstamist soosiv poliitika tuleb lõpetada
  • Lapsed tuleb hariduskonveierilt maha tõsta ja erinevaks õpetada
  • Maksud olgu säästlikele ettevõtetele madalamad

Rainer Kuuba plaan on lihtne: metsa rüüstamisele tuleb panna piir ja Eesti elu tuleb säästlikumaks muuta.

FOTO: Arved Breidaks

Nii mullu novembris asutatud Elurikkuse Erakond kui ka selle Kagu-Eesti esinumber Rainer Kuuba kandideerivad esimest korda riigikokku, et saada sabast kinni kiiva mineval metsanduspoliitikal ning pöörata Tallinna-keskne elukorraldus tagasi näoga rahva poole.

Mis oli aastal 2018 sedavõrd teisiti, et otsustasid astuda tuliuude parteisse ja kandideerida riigikokku?

Juba 2016. aastal hakati rääkima metsanduse probleemidest, kui päevakorda tuli metsaseaduse leebemaks muutmine. Räägiti ja kirjutati palju ja ma lootsin, et erakonnad võtavad selle südameasjaks ning uus metsanduse arengukava tehakse palju mõistlikum. Tuli aga välja, et poliitikud on liiga poliitikud – nad lubavad kõike kõigile.

Edasi tuli Est-Fori tselluloositehase projekt, kus oli näha, et parlament ja valitsus mängivad väga ühte väravasse. Ei vaata asjale objektiivselt otsa lihtsalt sellepärast, et tulid ärimehed ja ütlesid, et me toome teile miljardi ja teie hakake seda kiitma. Tehas peab läbi jahvatama üle 3 miljoni tihumeetri paberipuud, sest vähemaga ei tule sugugi välja, ja kõik poliitikud hakkasidki tagant kiitma, et Eestis jääbki selline kogus puitu üle.

Est-For oli õpikunäide sellest, kuidas riigis ei tohi ühtegi suurt projekti teha. Isegi mitte väikest projekti. Riigi asi on öelda, millised on raamtingimused ja kõigi firmade jaoks peab olema asi võrdne.

Kevadel sai proovitud mitme erakonna inimesega rääkida, et võtke mõistlikult, kuid jõudsime olukorda, kus üksjagu rahvast ja ajakirjanikke hakkasid tampima, et tehase vastased on emotsionaalsed ja neil pole argumente. Siis ma mõtlesin, et midagi pole teha, tuleb tarest välja tulla ja öelda, et mul on argumendid. Pidage mind ullikeseks, aga mul on argumendid ja võin vaidlema tulla küll.

See võitlus sai ju eelmisel aastal ära võideldud ja Est-Fori tehast sellisel kujul ei tule.

Uus metsanduse arengukava tuleb riigikogul vastu võtta, see jäi pooleli. Metsatöösturid ja erametsaliit kirjutasid lähteülesandena sinna suured probleemid, mis tuleks lahendada. Nad ütlevad, et praegused raievanused ja lageraie langi suurus segavad tõhusat majandamist. See on hull jutt!

Est-For oli õpikunäide sellest, kuidas riigis ei tohi ühtegi suurt projekti teha. Isegi mitte väikest.

Erametsaliit on käinud erakonnad läbi, et ärge jumala pärast öelge ühtegi poliitilist seisukohta metsanduse arengukava suhtes, las spetsialistid teevad selle valmis ja parlament kiitku heaks. Trikk on selles, et seda kava ei saa parlamendis muuta, parlament kas võtab selle vastu või mitte – seal mingit sisulist arutelu enam ei ole. On väga suur risk, et uus arengukava saab umbes sama nagu kehtiv, kuhu on sisse kirjutatud metsa rüüstamine.

Nii et peamine ajend poliitikasse pürgimiseks on mure metsade pärast?

Mitte ainult. Ka see, kuidas riik vägisi end meie kandis koomale tõmbab. Kõik reformid tähendavad seda, et töökohti korjatakse siin koomale ja Tallinnas-Tartus tuleb neid juurde. Tõhususest rääkides pannakse kinni väikseid koole, aga seda, kui palju läheb lastevanematele kallimaks lapse kaugele kooli saatmine, ei küsi keegi.

Või sünnitusosakonnad: nii ei saa teha, et paneme sünnitusosakonnad Valgas ja Põlvas kinni. Haigekassa administratiivkulud suurenesid 2019. aastaks 1,8 miljoni euro võrra, kokku 13,3 miljoni euroni, haigekassa nimevahetusele taheti kulutada mitusada tuhat eurot, aga Põlva haiglale 200 000 enam ei jätku. Jutt haigekassa rahapuudusest pole ju loogiline.

Oli see juhus või taotlus, et Elurikkuse Erakond registreeriti Võrumaale Rõuge valda?

See oli taotluslik. Erakond on registreeritud mu maaelamisse ja las olla, kuni tekib Tallinnasse kontor, kuhu saab inimesed palgale võtta.

Kontor tuleb Tallinnasse?

Kui see tuleb. Kõik erakonnad peavad kontorit ülal sisuliselt riigi raha eest, sest parlamendierakondadel on riigieelarve toetus. Isegi Rohelistel on väike riigi toetus. Liikmemaksud on nagunii väikesed ja meil pole liikmemaksu.

Elurikkuse Erakond hingab üsna samas rütmis mis Vabaerakond ja Eestimaa Rohelised. Miks teie koostööst asja ei saanud?

Kevadel oli lootus, et saame Vabaerakonna ja Rohelised ühe mütsi alla kokku, aga tollest ei tulnud midagi välja. Parlamenti valimiseks valimisliidud ei ole lubatud. Ka nii ei saa teha, et oled ühe partei liige, aga kandideerid teise nimekirjas, vaid pead oma erakonnast välja tulema. Vabaerakonnas ega Rohelistes ei olnud väga palju selliseid inimesi, kes oleks tahtnud oma parteist välja astuda. Siis mõtlesime, et põrgut, teeme erakonna, kuhu kuuluvad inimesed, kes ei taha erakonnas olla.

Rohelised on keskkonnameelt, nagu ka meie, aga teisest küljest on nad väga liberaalsed ja seal on mõtteid, mis meile tunduvad tsipake üle vindi.

Meil on neid seaduslikke meelemürke niigi üksjagu, et aitab neist küll. Etanooli ja nikotiiniga saab igaüks end mürgitada nii palju kui tahab ja tolle pärast ei pea hakkama kanepit suitsetama.

Näiteks?

Kanepi legaliseerimine. Mu meelest toda pole vaja.

Kanepi suitsetamine ei kuulu elurikkuse hulka?

Meil on neid seaduslikke meelemürke niigi üksjagu, et aitab neist küll. Etanooli ja nikotiiniga saab igaüks end mürgitada nii palju kui tahab ja tolle pärast ei pea hakkama kanepit suitsetama.

Nii jääte noortest valijatest ilma, sest noortele näib kanepi teema oluline.

Kui noortele on kanepi tõmbamine kõige tähtsam, siis pole midagi teha. Loodame, et on palju noori, kes teavad, et kanepi tõmbamisest tähtsam on see, et nende lapsed saaksid elada puhtas riigis, süüa puhast sööki, käia kodulähedases koolis ja õppida uue programmi järgi.

Eesti õpilased on ju rahvusvaheliselt väga edukad. Milliseid muutusi hariduselu korraldamises plaanite?

Praegune haridusprogramm on meil pärit tööstusrevolutsiooni ajast, et kõik lapsed õpetatakse kastitäite kaupa ühesuguseks, justkui konveieril. Esimese klassi lastele õpetame neid asju, siis tõstame nad kastiga teise klassi ja õpetame teisi asju, kolmandas klassis järgmisi. Lapsed tuleb aga õpetada erinevateks. Programmeerimist tuleb õpetada, lahenduste leidmist, kirjandust peab õpetama…

Näiteks kui mu poeg kirjandust ei taha õppida, aga puutöö läheb hästi, siis õppigu rohkem puutööd? Teisel jälle ei püsi vasar käes, aga lugeda meeldib, tema peaks siis rohkem kirjandust saama?

Kui on mingi asi, mis lapsele väga meeldib, tulebki teda selles arendada. Küllalt on näiteid, et selle ainega, mis lapsel koolis hästi välja tuleb, saab ta tunnis ruttu hakkama, ta tahaks seda juurde õppida, aga ei anta. Selle asemel antakse midagi, mis talle sugugi ei meeldi ja nii tapetakse koolis käimise rõõm ära ja enesehinnang kistakse alla.

Kas nii ei jää inimese silmaring liiga kitsaks – ta tunnebki ainult oma kitsast eriala, kuid oma nina alt kaugemale ei näegi?

On täiesti võimalik, et inimene jõuab näiteks kirjanduse juurde natuke hiljem ja läbi positiivse kogemuse. Selle asemel, et talle kohe tekitatakse vastumeelsus, millest inimene ei saagi üle. Ma ei arva, et kooliskäimine peaks ainult lillepidu olema, aga eesmärk peaks olema leida üles inimese tugevad küljed ja neid arendama.

Üks lapsi kodus õpetav lapsevanem räägib, et ühelegi lapsele ei paku huvi, millises külas mis kuupäeval Napoleon viibis. Parem on aidata üles leida asjad, mis last ajaloos huvitavad, ja kui laps juba tunneb ajaloo vastu huvi, otsib ta ise üles, millal Napoleon kuskil oli. Seda on võimalik saavutada, aga konveieri peal, nagu praegu, on see pagana raske.

President Arnold Rüütel tõdes aastal 2001, et Eesti on Tallinna poole kreenis ning peaminister Mart Laar tuli samal aastal välja ettepanekuga, et pealinna võiks üle viia Tartusse. Vahepeal on kreenisolek ainult süvenenud. Mida teha?

Maailmas on näiteid, kus riigi pealinn on ühest linnast teise viidud, aga mu meelest seda pole vaja. Kui süsteem on liigselt tsentraliseeritud, siis pole vahet, kas see on tsentraliseeritud Tallinnasse, Paidesse või Tartusse. Me peame süsteemi tegema selliseks, et see, kus on pealinn, ei segaks elamist.

Tsentraliseerimine tähendab, et kui tehakse riigihange, võidavad sagedasti firmad, kes on Tallinnas. Kagu-Eesti ettevõtjatel, kes me oleme kaugemal, on kogu aeg raskem. Kuni selleni välja, et Tamula või Ähijärve kalastuskaardi saavad linnamehed, kellel on kiire internet – tolleks ajaks kui maainimene jõuab end loa taotlemiseks süsteemi sisse logida, on kõik load juba ära broneeritud. Ka kalastuskaarte ei pea tsentraalselt jagama, vaid see on kohaliku kogukonna asi.

Kui juba riiki muutma hakata, siis tuleb ka maksud ümber teha?

Tuleb teha ökoloogiline maksureform. Kes loodust hoiavad, neil peavad maksud olema madalamad, samuti tööjõu maksud, aga neile, kes rohkem reostavad, olgu maksud kõrgemad. Ka maksudega on võimalik hoida, et inimesed ei peaks kõik ühte kohta kokku kolima.

Kellega te Eesti elu riigikogus muutma hakkate? Kui hästi läheb, saate kuus kohta.

Jah, miinimum, mida saada, on kuus kohta ja kuue kohaga on raske. Isegi kui saame 20 kohta, on raske. Aga kui me ei räägi sellest, et on vaja põhimõttelist muutust, siis seda kunagi ei tule ka. Muud võimalust polegi, kui rääkida, et me peame tegema midagi teistmoodi.

Need inimesed, kes meil on, on maailma parimad inimesed. Ei maksa rääkida, et eestlasi on väga vähe ja riik liiga väike. Meid on parasjagu ja Eesti riik on paraja suurusega, et teha üks nutikas maheriik, kus on kiired paindlikud lahendused. Indias ja Hiinas on inimene statistiline ühik ja loodus on ära rikutud, kuid meil on võimalik veel loodust hoida. Aga kui samamoodi edasi põrutame, läheb ka meil asi nutuseks.

Rainer Kuuba

  • Võru Instituudi direktorina töötav Rainer Kuuba on hariduselt maastiku-ökoloog ja aastaid tegelenud metsanduse ja looduskaitsega. 
  • Ta on töötanud spetsialistina Eestimaa looduse fondis, Karula rahvuspargis, metsakorraldajana Eesti metsakorralduskeskuses ning riigikontrollis.

Elurikkuse Erakond

Võru maakonnas Vana-Roosa külasse registreeritud Elurikkuse Erakond kanti äriregistrisse 21. novembril 2018. Tegemist on kõige noorema tänavustel riigikogu valimistel osaleva erakonnaga, kuhu eilse seisuga kuulus 533 liiget. Eesti taasiseseisvusaja vanimast parteist, 14 862 liikmega Keskerakonnast, on Elurikkuse Erakond koguni 27 aastat noorem.

Tagasi üles