Ülo Tulik: üldhooldekodud kui möödapääsmatu reaalsus

Ülo Tulik Foto: Erakogu

Hooldekeskuse juhi hinnangul kulutab riik sotsiaalteenuste kontrollimise ja juhtimise peale liialt palju raha, millest lõviosa võiks aruka majandamise korral jõuda tegeliku abivajajani.

Viimasel ajal on levimas müüt, et Eesti-sugusele tublile väikeriigile pole vaja suuri asju, algatusi, ettevõtmisi ega organisatsioone. Meie võlu peituvat väiksuses. Olen paljuski nõus, kuid mitte alati. Üldse pole nõus teemal, mis puudutab eakate hooldust ja üldhoolekandeteenuseid. Igaühel peab olema õigus väärikalt vananeda ja tema elu kvaliteet ei tohi olla karjuvas vastuolus seni elatud aastatega. Seda kvaliteeti suudavad pakkuda nii väikesed kui suured üldhooldekodud.

Minu töömeheaastad Lõuna-Eesti hooldekeskuses on näidanud, et sotsiaalpoliitika peab tegelema inimestega, kellel on toimetulekuga raskusi. Olgu selleks probleemid tervisega või kõrge vanus. Üldhooldekodud suudavad siin pakkuda konkreetseid lahendusi. Vastukaaluks mõni aeg tagasi ajakirjanduses ilmunud loole, kus kirjutati, kuidas hooldekodus inimesi ratastoolidesse kinni seotakse ja nende soove kuulda ei võeta, kinnitan, et keegi ei seo kedagi kusagil kinni ega eira hoolealuse soove.

Üld- ja erihooldeteenust pakkuvad kodud on tänapäeval hädavajalikud ja kindlasti ei saa me nendeta ka tulevikus. Ei ole ilma saanud ka meist märksa jõukamad riigid nagu Soome, Rootsi, Taani, Saksamaa. Samuti pole näha, et see neis riikides lähiajal juhtuma hakkab. Kuid mida peaksime tegema olukorras, kus meie sotsiaalsüsteem pole piisavalt tõhus? Riigi kohus ongi pakkuda lahendusi või tööriistakasti, mida kasutades saaksime takistused ületada, nii et abivajajate elukvaliteet ei muutuks kehvemaks. Nad vajavad keskkonda, mis arvestab nende võimaluste ja vajadustega.

Koduseinte vahele jäänud puudega lapse emale maksab omavalitsus 50 eurot kuus, aga nädalalõpupikkuse lapsehoiuteenuse eest on riik nõus sama lapse eest välja käima 500 eurot.

Olen oma töös mõnelgi päeval näinud rohkem revidente kui oma töötajaid. Tõhusa sotsiaalsüsteemi loomise asemel on sotsiaalministeerium hakanud õpetama sotsiaaltöötajaid, kuidas neil tuleb oma tööd teha. Igasugune teadmine on teretulnud, kuid kaasnev bürokraatia kasv tekitab tuska. Loodud on süsteem, kus igasugused nõustajad ja koordineerijad koordineerivad kõike ja kõiki, välja arvatud iseennast.

Suurendatud on kontrollide osakaalu, see aga ei ole lahendanud probleeme. Oluline on, et enne kui toodame uusi seadusi ja määrusi, peame tagama varem vastu võetud seaduste täitmise. Juba praegu on omavalitsusel kohustus hooldusarved kinni maksta, kui perel rahast puudu jääb. Seda kohustust täidavad siiski väga vähesed linna- või vallavalitsused.

Kahetsusväärselt tihti jäävad inimesed oma probleemide lahendamisel täielikult bürokraatide ja asutuste meelevalda. Muidugi on väga tegusaid omavalitsusi, kus tehakse head sotsiaaltööd, aga need on erandid.

Uusaastaööl võttis meie sotsiaalsüsteemi hädad kokku president Kersti Kaljulaid, kes rääkis puuetega inimestest, eakatest ja hooldekodudes olevatest elanikest kui nõrgematest, keda jõukale järjele jõudnud ühiskond peaks nüüd ometi «kaasa võtma» ja aitama. Et presidendi sõnade järgi käituda, peavad üht jalga käima sotsiaalministeerium ning tema haldusalas olevad ametid ja kohalikud omavalitsused. Kõik nad tegutsevad maksumaksja raha eest.

Peame vältima olukordi, kus riik on kehtestanud määrused ja seadused, vahel isegi raha kaasa andnud, aga kohaliku võimu esindajad tõlgendavad asju täiesti omamoodi. Tihti juhtub, et abiks mõeldud toetused inimesteni ei jõua või on proportsioonid paigast ära. Koduseinte vahele jäänud puudega lapse emale maksab omavalitsus 50 eurot kuus, aga nädalalõpupikkuse lapsehoiuteenuse puhul on riik nõus sama lapse eest välja käima 500 eurot. Liialt palju ressurssi kulub meie riigil täna korraldamise, administreerimise, kontrollimise ja juhtimise peale. Sellest rahast lõviosa võiks aruka majandamise korral jõuda aga tegeliku abivajajani.

Praegu on omavalitsused ja eraettevõtjad, kes tegelevad üldhooldusteenuse pakkumisega, täiesti ebavõrdses olukorras. Kohamaksude hinnad on ettevõtjatele kallimad, samas kui omavalitsustes sageli investeeringu komponenti kohamaksu sisse ei arvestata. See olukord vajab kiiret likvideerimist, et oleks tagatud võrdne konkurents turul. Kindlasti on õigus ka neil, kes räägivad, et sotsiaalressursiga tuleb toetada inimese püüdlusi ennast ise päästa. Siiski on üldhooldekodude teenus tänapäeva Eestis väga vajalik ja meie asi on pakkuda seda võimalikult heal tasemel.