Jaan Rapp: vedasime meie venelasi alt
4. veebruar 2019, 00:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/03/11764012t1hf15d.jpg)
Taas on kerkinud küsimus, kas eri rahvustest lapsed peaksid õppima samas lasteaias ja koolis. Kuigi enim on oma lõimumisteemalise kampaaniaga tähelepanu saanud Eesti 200, on seisukoha selles küsimuses kujundanud ka teised erakonnad. Enamik parlamenti pürgivaid parteisid toetab seda ideed, kõige tõrjuvam tundub olevat Keskerakond.
Olles Valgas õpetaja, puutusin ka mina kokku olukorraga, kus minu ees klassis istuvate laste seas oli tihti korraga kolme-nelja rahvuse esindajaid. Suuri konflikte rahvuslikul pinnal eriti polnud, aga narrimist tuli sel põhjusel ette küll. Ent kõiki mitte-eestlasi ei narritud. Pigem neid, keda ilmselt nagunii oleks narritud – näiteks kehvemast kodust pärinemise või äkilisema reaktsiooni pärast.
Üks vene rahvusest poiss, keda õpetasin, kinnitas siiralt, et tema lapsepõlv rikuti eesti lasteaeda panekuga ära. Samas rääkis ta ladusat eesti keelt, kuigi jah – grammatikaga oli probleeme. Ent neid oli ka pealtnäha puhtaverelistel eestlastel. Noormehest sai tulihingeline kaitseliitlane ja ilmselt ka tubli töömees. Keeleoskus talle barjääriks ei saanud. Ent kuidas läinuks siis, kui teda eesti lasteaeda poleks pandud?
Igatahes oli mul kahju vene keelt rääkivast Narva vanaprouast.
Mõnegi asjaga on nii, et selle mõte ei pruugigi selguda praegu – nagu on kirjutanud poeet Artur Alliksaar. Usun, et mõnigi mitte-eestlasest laps, kes on end eestikeelses lasteaias või koolis halvasti tundnud, on hiljem olnud tänulik, et tal on eesti keel suus.
Igatahes oli mul kahju vene keelt rääkivast Narva vanaprouast, kes ütles hiljuti uudistesaates, et on mures gümnasistist lapselapse pärast. Vanaema kardab, et lapselaps jääb kesise eesti keele oskusega kodumaal hätta ja tal on raske tööd leida. Sel hetkel tundsin, et oleme Eesti venelasi alt vedanud. Me pole taganud neile hakkamasaamist siin riigis.
Muidugi ei tohi püüda muukeelseid inimesi panna unustama oma päritolu. Vene keel peab õppeainena koolidesse jääma, nagu ka teised võõrkeeled, soovijad peaksid saama seda ka süvendatult õppida. Lisaks peab soodustama rahvuslike kultuuriseltside tegevust: nagu on näiteks ukrainlaste rahvuslikku meelsust Valgas kõrgel hoidnud ukraina selts Kalõna.
Lasteaia- ja kooliõpetajate elu teeb eri rahvustest laste õpetamine keerulisemaks. Tean omast käest. Samas on gümnaasiumiõpetajad öelnud, et noored, kes juba lasteaias või põhikoolis keelekümblusmetoodika järgi on õppinud, saavad ka eestikeelse kooli lõpuklassides reeglina paremini hakkama kui keelekümblemata eakaaslased.