Hanno Pevkur: võiduks on võimelised neli erakonda

  • Kagu-Eestis rühivad valimisvõidu nimel neli erakonda
  • Maapiirkonnad vajavad paremaid ühendusi ja ettevõtjad kapitali
  • Idapiir on võimalik nelja aastaga valmis ehitada

Hanno Pevkur loodab viia Reformierakonna Kagu-Eesti valimisringkonnas järjestikku neljanda valimisvõiduni.

FOTO: Arved Breidaks

Kui Eestis üldiselt võitlevad riigikogu valimisvõidu nimel Reformierakond ja Keskerakond, siis Võru, Valga ja Põlva maakonnas on võimelised valimised ära võitma neli erakonda, leiab Reformierakonna siinne esinumber Hanno Pevkur.

Kui me läheks kööki ja ma paluksin valmistada roa nimega «Reformierakond», siis milline see võiks olla?

Ma paneks sinna sisse väga suure portsu vabadust ise roog kokku miksida. Ma ei taha öelda, et see on ühepajatoit, vaid mõte on selles, et igaühel peab olema vabadus ise kokku segada just endale sobilik roog. Põhiline on see, et inimene saab ise otsustada.

Kuidas on Reformierakond enam kui kahe lõputuna paistva opositsiooniaasta jooksul hakkama saanud?

Arvan, et väga hästi. Meil on erakonnas olnud turbulentsemaid aegu, aga loodan, et nendel valimistel on meeskond valmis pingutama. Lõpliku hinnangu annab igale parteile valija, sest sa võid end tunda valimiste maailmameistrina, aga kui inimesed sind ei hinda, pole midagi teha. Erakond peab pakkuma inimestele ootust ja lootust ning lahendusi, mis viib elu Eestis edasi ja annab parema tuleviku.

Tagantjärele targana: kas võimult tõrjumisest oli kasu ka?

Poliitikas on hästi oluline mitte ainult opositsioonis-koalitsioonis olla, vaid olla kohal rohujuuretasandil. Samas näha ka suurt pilti ja olla valmis vajadusel julgeteks ning ehk ka ebapopulaarseteks otsusteks. Mitte ükski poliitik, kes on parlamenti jõudnud, ei saa endale lubada seda, et ta kapseldub Toompea lossi. Sellest hetkest kui ta kapseldub Stenbocki majja, kaob side Eesti rahvaga ja see on kõige kiirem viis oma toetuse kaotamiseks.

See, et Reformierakond opositsiooni kukkus, on selle jutu elav tõestus?

Ei, sellega pole ma nõus. «Suitsunurga kokkuleppe» tegijad on tänaseks läinud risti vastupidistes suundades ja koomiline on vaadata, kuidas selle leppe kaks arhitekti – Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski – nüüd üksteisele näpuga näitavad.

Rapsimise moodi see kaks aastat tagasi oli ja on praeguseni. Suund oli teha kõik teisiti, kui tegi Reformierakond. Vahet pole kuidas, peamine, et teistmoodi. Tulemuseks oli maksukaos ja muudki probleemid. Näiteks vanemahüvitise muutmine tähendab noortele peredele väiksemat sissetulekut, sünnitushüvitis võetakse nüüd maksudena ära vanematelt, kelle laps sündis eelmise aasta lõpus. Rapsides tehtud muudatusi on väga palju. Poliitika tulemuseks ei tohi olla inimeste elujärje halvenemine, aga praeguse valitsusega kahjuks nii on läinud.

Millised on meeleolud Reformierakonnas? Kas õhus on kevadet, et peagi saate võimule tagasi, või hoopis ärevus, et pikk talv opositsioonis võib jätkuda?

Meeleolu on väga töine, igaüks pingutab oma valimisringkonnas ja keskendub sellele, et valimised võita. Valimisvõidu nimel peavad heitlust kaks erakonda: Reformierakond ja Keskerakond. Meie vahe on viimases küsitluses veaprotsendi piires. Seega kelle valijad välja tulevad, see valimised ka võidab. Loomulikult on kõigil motivatsioon oma valijatele öelda: head sõbrad, teie valikust sõltub, kas Eesti läheb edasi parempoolse või vasakpoolse valitsusega.

See on teil isiklikult esimene kampaania, mida tuleb teha opositsioonis olles. Kui palju on vahet, kas teha valimiskampaaniat ministrina või opositsioonipoliitikuna?

Kampaania vaates pole sellel oluliselt vahet, kas olla opositsioonis või võimul. Esimest korda Reformierakonna ajaloos on meil Kagu-Eestis esinumber sama ja minu jaoks on kõik väga tuttav. Inimesed on ammu teada ja tunnen toetust, et teha hea tulemus.

Neli aastat tagasi teenisite Kagu-Eestis 3816 häält, mis oli Ivari Padari järel teine tulemus piirkonnas. Reformierakond võitis napilt sotse ning Keskerakond oli kriisis. Milline on valimiseelne situatsioon praegu?

Vaadates küsitlusi ja kohtudes inimestega, ütleb minu tunnetus, et neli erakonda on üsna võrdsel tasemel. Reformierakond, sotsid, Keskerakond ja EKRE on kõik võimelised siin võitma. Seda kinnitas ka viimane maakondade põhiselt näidatud küsitlus. Meie võitsime eelmine kord, aga traditsiooniliselt on sotsid olnud siin samuti tugevad. Eks 3. märtsi hilisõhtul ole tegelik võitja näha.

Mis on nendel valimistel kaalul?

Kaalul on, kas valime rohkem suletud ja tagasi ida poole või parempoolse ja vabadusi pooldava tee. Mulle tõepoolest ei meeldi poliitikud, kes räägivad, et Eesti tuleb lukku keerata. Eesti vajab partnereid, ka kaubanduspartnereid, Eesti vajab inimeste vaba liikumist. Vabadused ja jätkuv suund läände on see, mis minu hinnangul on täna ohus. Loodan, et Eesti rahvas teeb siin selge valiku, et oleme jätkuvalt avatud NATO ja ELi poole, mitte vastupidises suunas.

Nii võiks siis kõlada nende valimiste põhiküsimus?

Jah, julgeolek on üks pool, aga on inimeste toimetulek ja majandus samuti. Meie viimasest majanduskriisist on möödas üheksa aastat. Igasugune majandusloogika ütleb, et mingisugune langus lähiajal tuleb. Kui me pole suutnud viimase kahe aastaga reserve kasvatada, võib eeldada, et järgmisel valitsusel on ees väga tõsised otsused.

Viimase nelja aastaga on Kagu-Eesti elanike arv vähenenud 4800 inimese võrra. Kas selline ongi parem tulevik ja õiglane riik?

Inimestel on vabadus otsustada, mida nad teevad. Koondumine suurematesse keskustesse on kahjuks maailmas üldine suund ja näiteks Soomes on liikumine Helsingi piirkonda veel kiirem. See on valikute küsimus. Näiteks selleks, et saada siin hea sissetulekuga tööd, on vältimatult vajalik toetada ettevõtlust. Et ettevõtlus saaks siin kasvada, on kaks kriitilist tingimust: ühendused ja kapitali kättesaadavus.

Ettevõtjatega rääkides on selgunud, et kui nad soovivad investeerida ja kasvada, ongi kõige raskem lisakapitali kaasamine. Paremad ühendused ja kapitali kättesaadavus on sõlmküsimused, mille lahendamisega saab kogu piirkonda järgmise nelja aasta jooksul aidata.

Kuidas täpsemalt?

Kohalikesse teedesse peaks panustama praegusega võrreldes kaks korda rohkem. Kõiki teid ei pea mustkatte alla panema, aga need peavad olema hästi hooldatud. Hea näide on Osula tee, millest neli aastat tagasi Osula Graanuli inimestega rääkisime. Tänaseks on see valmis. Andmeside ühenduste viimane miil peab olema kättesaadav, kuigi tehnoloogia areng on nii kiire, et nii 4G kui ka 5G annavad ettevõtjatele võimaluse paremaks andmesideks.

Kapitali kättesaadavuse parandamiseks on üks võimalus lisagarantii andmine, mis pangariski vähendaks. Ettevõtjad on valmis laenu võtma ja suutelised seda teenindama, aga panga jaoks on risk siia laenata liiga suur. Lisagarantiide andmine oleks üks tee, mis siinset ettevõtjat aitaks.

Mida tulevane valitsus – sõltumata parteidest, kes selle moodustavad – peab järgneva nelja aastaga ära tegema?

Aktsiisipoliitika tuleb ümber teha. Aktsiiside vahe, kus inimesed enam ei sõida üle piiri, on rahvusvahelise teadmise pinnalt 20–25 protsenti. Aga kui vahe on kaks korda, siis loomulikult inimesed sõidavad. See on esimene asi, mis tuleb ära muuta ja sealhulgas lätlastega kokku leppida, et peame hoidma mõistlikku tasakaalu.

Kas see tähendab, et soomlased ikkagi nõudsid kunagi Rõivase valitsuselt, et Eesti alkoholiaktsiisi tõstaks, vähendamaks hinnavahet Soomega?

Valitsuste vahel arutatakse neid asju kogu aeg. Viis aastat tagasi lepiti kokku järgneva viie aasta aktsiisitõusud ja hästi jämedalt öeldes oli see samm 10 protsenti aastas. Ratase valitsuse tulekuga sai 10 protsendist aga 70 protsenti. Sellega keerati vint üle. Kõigile on arusaadav, et viinapudel ei tohiks proportsionaalselt muutuda poes odavamaks võrreldes keskmise palgaga. Aga kui keerad vindi üle, on tulemus risti vastupidine: aktsiisi laekumine ei kasva, vaid kahaneb.

Idapiiri väljaehitamine, mille hange läinud nädalal välja kuulutati, on ilmselt midagi sellist, millega sooviksite siseministrina järgnevatel aastatel tegeleda?

See on üks minu südameasi olnud viimased neli-viis aastat. Enne veel kui Eston Kohver rööviti, käisime ja sumpasime soodes ning metsade vahel ning sain värske siseministrina kohe aru, et piirivalvurite töötingimusi tuleb parandada. Loomulikult sai piiri ehitamine tõuke Eston Kohveri juhtumist. Kummastav, et praegune valitsus vähendas 2019. aasta eelarves piiri väljaehitamiseks mõeldud raha. Meil oli see mõeldud sammuga 20 miljonit eurot aastas, aga praegu on summa väidetavalt vähenenud 11–12 miljoni peale.

Nelja aastaga on võimalik välja ehitada esimene liin ehk piiririba 10 meetrit. See on vältimatult vajalik. 135 kilomeetrit rohelise piiri nii-öelda esimest liini tuleb nelja aastaga välja ehitada ja kui vähegi võimalik, siis ma seda teeks.

Reformierakonna üldnimekirja neljas koht annab küllap õiguse küsida endale siseministri portfelli valitsuses?

Kõigepealt on Reformierakonnal vaja valimised võita ja valitsus moodustada ning siis saab hakata rääkima portfellidest. Loomulikult on meil oma eelistused, aga ühest põhimõttest peame kindlasti kinni: kõigepealt räägime läbi põhimõtted. Mitte ükski inimene, ka Reformierakonnas, ei tohi minna koalitsioonikõnelustele mõttega, et tema on sellel või teisel positsioonil. See hakkab läbirääkimisi takistama. Üks hakkab võitlema põllumajanduse, teine sotsiaalkaitse, kolmas siseturvalisuse eest – sellest ei tule head nahka. Kõigepealt lepitakse erakondade vahel kokku, mida nelja aasta jooksul tehakse, ja kui see on selge, jagatakse viimases järjekorras portfellid.

Kes võidab valimised?

Reformierakond.

Kes jäävad välja?

Arvan, et Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond ei saa sisse ning Eesti 200 on piiri peal. Tegin endale oma salaennustuse, mida ma hetkel tervikuna ei avalikusta, aga seal pakkusin, et Eesti 200 tuleb napilt üle umbes kuue kohaga. Teisi kohti ma ei hakka ütlema. Kuus erakonda saavad parlamenti.

Kas selles ennustuses on mõni suur üllatus ka?

Järjekord on seal selline, et Reformierakond ja Keskerakond on kaks esimest, siis EKRE ja sotsid, Isamaa ja Eesti 200. Arvan, et väga suurt üllatust ei tule. Pigem arvan, et EKRE teeb tulemuse natuke allapoole seda, mida märgiuuringud näitavad. Mõnevõrra üllatada võib Isamaa, kes oma märgitoetusest võib teha parema tulemuse. Lõuna-Eestis on sotsid kindlasti väga tugevad vastased.

Milline on ideaalne järgmine valitsus?

Väga loodan, et uus valitsus on parempoolne, kus on erakonnad, kes saavad aru majandusest, rahandusest, avatusest ja Euroopa Liidust, samuti inimeste hakkamasaamisest. Näen umbes kolme võimalikku koalitsiooni.

Viimastel nädalatel räägitakse üha rohkem, et Reformierakond on vähendanud kriitikat Keskerakonna suhtes ja sihitakse niinimetatud suure koalitsiooni tegemist.

Enne ei saa ühtegi kokkulepet teha, kui pole teada valijate tahe. Kui sa lähed enne valimisi leppeid tegema, siis oled nende vang ja hilisem läbirääkimiste ruum jääb kitsamaks. Siiralt soovitan kõigi erakondade esimeestel või neil, kes kusagil kohvi- või suitsunurgas midagi teevad, selliseid kokkuleppeid mitte sõlmida. 3. märtsi öösel kell 12 või pool üks on õige aeg alustada läbirääkimisi.

HANNO PEVKUR

  • tegi riigikogu valimiste debüüdi 2007. aastal Tallinna 3. ringkonnas Mustamäel ja Nõmmel, kus kogutud 835 häält andsid talle riigikogu asendusliikme staatuse. Maret Maripuu asendusliikmena jõudis ta parlamenti ning aastast 2009 sotsiaalministrina valitsuskabinetti.
  • 2011. aastal kandideeris Pevkur Reformierakonna esinumbrina Lääne-Virumaal, kus tema saagiks oli 3784 häält. Selle varal jätkas ta valitsuses sotsiaalministrina ning 2012. aasta detsembrist justiitsministrina. Märtsis 2014 sai Pevkurist siseminister.
  • Oma seni suurima häältesaagi kogus Pevkur 2015. aasta riigikogu valimistel, kui ta Võru, Valga ja Põlva maakonnas teenis 3816 häält ning jätkas siseministrina kuni 2016. aasta novembrini, mil Reformierakond tõrjuti võimult.

REFORMIERAKOND

  • Kagu-Eestis on Reformierakond riigikogu valimistel võidutsenud juba kolm korda järjest.
  • Nende toetus on alates 2007. aastast püsinud pealpool 11 000 hääle piiri.

Häältesaak riigikogu valimistel

FOTO: LEPM

Tagasi üles