Moostes valmivad popid läkiläkid

Siim Saavik
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lamba­nahast läki­läkisid müüdi pea­linna poodides ja Sireli talu Mooste villakojas mullu aastaga umbes tuhat tükki, räägib koja perenaine Tuuli Ermel. 
Lamba­nahast läki­läkisid müüdi pea­linna poodides ja Sireli talu Mooste villakojas mullu aastaga umbes tuhat tükki, räägib koja perenaine Tuuli Ermel. Foto: Siim Saavik

Pea 20 aastat villa- ja nahakaupadega tegelenud elukaaslased Tuuli Ermel ja Nils-Naatan Kaivo tegutsevad 2010. aastast Põlvamaal Mooste mõisa ühes hoones, kus neil on üles seatud villakoda. Sireli talu villakojas valmivad tekid, padjad, madratsid, sokid, sussid ja teisedki asjad, kuid kõige suuremat populaarsust toovad neile just läkiläkid.

Tuuli Ermel rääkis, et villa- ja nahakaupade juurde jõudsid nad tänu mehe vanematele. «See algas pihta nii, et Nilsi vanematel oli ja on siiamaani Põhja-Eestis lambatalu – Sireli talu, ja sealt kippus villa üle jääma. Hakkasime seda tekkide ning madratsite sisse panema,» sõnas Ermel. Aastas tehti 2000 patja ja 500 tekki ning käidi neid laatadel müümas. Müügi lõpetas 2008. aastal majanduslangus. Inimestel sai raha otsa ja polnud enam mõtet laatadele tooteid pakkuma minna.

«Just sellel ajal olime ühel muusikaüritusel Moostes kohanud nüüd juba endist Mooste vallavanemat Ülo Needot, kes pakkus võimalust hakata villaasjade töökoda pidama Mooste mõisas,» meenutas Ermel. 2010. aastal kolitigi Moostesse, kus sai tootmist laiendama hakata. Kuna samal ajal õnnestus Tallinnasse teha mõni pood, aga tekid ja madratsid olid liiga mahukas kaup vanalinna väikestele pindadele, hakatigi Moostes eelkõige nahast esemeid tegema. Laatadele nad enam ei kipu, aasta jooksul käivad vaid ehk mõnel suuremal.

Tagasi üles