Mälestus Eesti eest hukkunud noorest soomlasest püsib meeles
6. veebruar 2019, 13:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noor soomlane Juho Heikki Remes langes Eesti kasuks luurates vahetult pärast Paju lahingut. Tema viimastele radadele käima tulnud sugulane ütleb, et keegi pole surnud, kuni leidub mõni, kes teda mäletab.
Soome välisministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Jouni Mölsä osales koos Soome kaitseministriga Paju lahingu 100. aastapäeva mälestamisel. Tema seos Valga ümbrusega on aga lähedasem.
Juho Heikki oli Mölsä vanaema noorem vend. Vanaemalt pärinevad ka meenutused langenud vanaonust. «Ta oli just 18 saanud, väga noor mees. Ta ei öelnud oma vanematele, et läheb. Lahkus öösel ja hakkas sõjas vabatahtlikuks.»
Kesk-Soomest Kiuruvesi linnast pärit Juho Heikki liitus Vabadussõjas Soome vabatahtlikest moodustatud rügemendiga. Mölsä teada võitles sugulane esimese pataljoni suusakompaniis. Ta osales ka Paju lahingus 31. jaanuaril 1919.
Hukkumiskoht selgusetu
Mölsä ei tea täpselt, mida vanaonu Paju lahingus tegi, aga Vabadussõja ajaloo seltsi juhatuse liige Ain Krillo on talle edastanud, et järgmisel õhtul saadeti noormees luurele, saamaks teada Punaarmee asukohta. «Valga lähedal oli lahing ning ta tapeti seal. Kapten, kes teatas lähedastele tema surmast, kirjutas, et ta tapmiskoht oli Jaunsem. Mõni ütles, et see võib olla maja nimi. Ehk oskavad lugejad öelda, kus Jaunsem on, sest kaardil seda pole,» lausus Mölsä.
Me ei saa kunagi teada, mida Juho Heikki mõtles, kui Eestisse tuli. Asjasse võis lisaks vaprusele olla segatud ka uhkus. Samuti leidsid Jouni Mölsä ja tema ema ajalehest loo, kus värbaja rääkis vabatahtlike abi vajadusest Eestis. «Oli kaootiline aeg, maailm oli muutumas. Esiteks oli meil just aasta varem olnud Vabadussõda. Mu ema arvab, et ta oli liiga noor, et seal kaasa lüüa. Võib-olla tundis, et oli sellest ilma jäänud ja tahtis midagi teha. Oli ka tugev tunne, et Eesti peab olema vaba.»
Kui ajalugu ärkab ellu
Juho Heikki Remes on maetud Kiuruvesi linna. Mölsä lisas, et sugulased igatsesid vanaonu tohutult. «Neil polnud võimalust head aega öelda. Aga ei olnud mingit kibestumust.»
Mölsä käis ka Valga Jaani kiriku juures, mille seinal oleval mälestusplaadil teiste seas vanaonu nimi. «Soomes on luuletus, milles seisab, et sa ei ole täielikult surnud, kuni keegi sind mäletab. Mulle oli liigutav näha seda plaati. Katsusin sugulase nime. Sellisel hetkel ärkab ajalugu ellu.»
Seekord polnud ringikäimiseks aega, aga suvel plaanib mees koos emaga tagasi tulla. «Mu 81-aastane ema ei soovi talvel reisida: talle ei meeldi enam külm.»
Küsimusele, kas vaprus, kus inimene ei karda teise riigi eest surra, võiks ka tänapäeval kõne alla tulla, vastas Mölsä: «Kahtlemata,» ja lisas: «Sõna, mis tuleb pähe, on sõprus. Kui kohtan kolleege välisministeeriumist, mõistame üksteist väga hästi. Teie kogemused olid pärast maailmasõda karmimad kui meil. Aga mõistmine on olemas.»
*Pärast üleskutset teada anda, kus võib asuda Jaunsem, võttis ajalehega ühendust veebiväljaande Estofennia peatoimetaja Pekka Linnainen, kes märkis, et Jaunsemi küla asukoht on leitav 1915. aasta kaardilt Valgast 2–3 kilomeetrit edela suunas. «Minu teada kompanii oli teel Tulbe suunas eesmärgiga hävitada raudteesillad Valga kaitseks. Tee katkes tugeva vaenlase tõttu juba Jaunsemis,» kirjutas Linnainen.
