Silja Otsar: noodi tundmine tegi meid rahvaks

  • Silja Otsar lihvib üldlaulupeoks kaheksat Võrumaa koori
  • Noodist laulmine peaks olema kõigile jõukohane
  • Lapsed on üha vähem valmis pingutama

Eesti aasta dirigent-muusikaõpetaja Silja Otsar pole päevagi kahetsenud, et tuli pärast konservatooriumi lõpetamist 1990. aastal tagasi Võrumaale muusikaõpetajaks.

FOTO: Arved Breidaks

«Pingutada, pingutada, pingutada!» kostub Parksepa keskkooli muusikaklassi ukse taha õpetaja-koorijuht Silja Otsari innustav üleskutse. «Iga eksimine on kuulda!» kinnitab-ähvardab ta harjutavale lastekoorile, kes pusib laulupeo repertuaari ühe superhiti «Ta lendab mesipuu poole» kõrgete nootide võtmisega.

Kuigi kell helistab vahetunni algust, ei pääse neiud kuhugi, sest noot-noodi haaval ootab läbilaulmist veel ka laulupidude konstant «Mu isamaa on minu arm». Vajadusel joonistab Silja punase markeriga koorile allumatu noodi tahvlile ja teeb puust ja punaseks, kuidas see välja tuleb laulda.

Nõnda, noot noodi haaval, valmistuvad Silja Otsari juhendatavad koorid (neid on praegu kaheksa) suviseks üldlaulupeoks. Konkurents laulukaare alla pääsemiseks on suur, kuid Otsari kooridel on sinna pääsemiseks oma salarelv – see on nende juhendaja, kellele Eesti kooriühing andis jaanuaris aasta dirigent-muusikaõpetaja preemia.

Koorijuhtimine kui sõit ameerika mägedel

«Nüüd hakkab tasapisi tulema,» võtab Silja lõppenud kooriproovi kokku. Mõneti on koori laulupeoks ettevalmistamine nagu sõit Ameerika mägedel. «Ühes proovis vaatad, vohh!, nii tore, et lugu hakkab välja tulema, hakkab kõlama ja järgmises proovis ei tule üldse välja. Aitavad kogemused. Ma tean, et kui veebruaris kõlab koor niimoodi, siis ettelaulmiseni on veel nõnda palju aega, et peaks jõudma. Teen plaani, milliseid laule õpime hetkel rohkem, millised paneme korraks puhkama.»

Tänavu on Võrumaa tunnustatud koorijuhil juhendada peaaegu kõik kooriliigid: segakoor, lastekoor, mudilaskoor, poistekoor ja naiskoor. «Ainus, mida mul pole, on meeskoor, mis tähendab, et ma õpin sisuliselt kogu laulupeo repertuaari pähe,» nendib Silja.

Pääs laulupeole on koori aastase harjutamise peavõit, kuid see ei ole kooris laulmas käimise ainus mõte. «Koor on tiimitöö, kus pead õppima teistega arvestama, kus paremad peavad arvestama nõrgematega ja nõrgemad pingutama,» räägib Silja. «Ühiskonnas, kus pannakse järjest rohkem rõhku egodele ja tiimitööd jääb vähemaks, on meil siin see võimalus veel olemas. Paljud koolid on ju jäänud väikeseks, kus ei saagi enam kokku spordivõistkonda või lastekoori, et laulupeole minna.»

Lapsel peab ka raske olema

Laulupidu on eesmärk, mille nimel pingutada. «Ega tänapäeva noored ei ole altid pingutama,» tõdeb 29 aastat Parksepa koolis muusikat õpetanud Silja Otsar. «Koolile lähenetakse ka lapsevanemate poolt tihti nii, et kui lapsel on raske, ega siis ei peagi tegema. Aga nõnda unustatakse ära, et millegi saavutamiseks, ka hariduse saamiseks, peab pingutama. Vahepeal peab ka raske olema ja muusika on selline, et pead muudkui lihvima, lihvima ja uuesti lihvima.»

Aga kas ikka on mõtet pingutada kui karu on kõrva peale astunud ning oma lauluga võib varesed ära ehmatada? «Mina töötan lastega, kes tahavad laulda. Jah, nõus, mingisugune viisipidamise oskus peab olema, aga see on arendatav,» räägib Silja. «Mul on olnud lauljaid, kellele on öeldud, et mis sa üürgad, sa ei oska üldse laulda… laps saab sellest eluaegse trauma. Need on kurjategijad, kes nii ütlevad! Mina olen tööloom, mulle meeldib seda teha ja ma töötan ka vähese eeldustega lastega.»

Lastega töötamist alustas Silja Otsar aastal 1990, mil Tallinna riikliku konservatooriumi cum laude lõpetanud 23-aastane muusikaõpetaja-koorijuht Võrumaale naasis. «Mulle küll pakuti Tallinnas tööd, aga mulle ei tulnud mõttessegi sinna jääda,» meenutab ta. «Ma olen õudselt õnnelik, et siia tulin, sest Tallinnas poleks ma saanud pooltki teha seda, mis ma siin olen saanud.»

Eesti aasta dirigent-muusikaõpetaja Silja Otsar pole päevagi kahetsenud, et tuli pärast konservatooriumi lõpetamist 1990. aastal tagasi Võrumaale muusikaõpetajaks. 

FOTO: Arved Breidaks

Kassettmakist Youtube'ni

Konservatooriumi lõpetamise järel Parksepa Keskkooli muusikaõpetajaks saabus Silja enda sõnul kaks kätt taskus. Koolil oli tollal noorukesele pedagoogile välja pakkuda klaver, mõned plaadid ja kriidiga tahvel. Klassiruumi, kus Silja praegu tunde annab, polnud veel ehitatudki, sest kooli juurdeehitus valmis hiljem.

Pea kolme kümnendiga on muusika õpetamine teinud läbi suured muutused. «Ma ei keri enam kassette õige koha peale, ma ei kirjuta ansamblile enam noote käsitsi ümber. Olemas on Youtube, kus saab näidata orkestrit, erinevate rahvaste muusikat...» räägib Silja.

Õpetamise tehniline edasiminek pole aga muutnud muusikaõpetuse sisu, mis põhineb endiselt noodi tundmisel. Paljude jaoks on noodi õppimine keerulisem kui tuumafüüsika, mistõttu kostub 1980ndatel koolis käinud tänaste lapsevanemate seast hääli, mis küsivad: kas noodiõpetus on üldse vajalik? Meie omal ajal seda nii palju ju õppima ei pidanud?

«Võrreldes 80ndatega on õppekavast maha võetud tohutul hulgal muusikateadmisi. Küsimus on lihtsalt selles, et nõukaajal alati ei õpetatud kõike,» vastab Silja Otsar. «Oli tublisid õpetajaid, kes nõudsid, aga oli ka neid, kes tegid vähem. Rõuge koolis näiteks oli mõeldamatu, et Heli Teppo nooti ei õpetanud. Lapsed laulsid noodist, polnud mingi küsimus.»

Eesti mees peab nooti tundma

Noodiõpetusest loobumine oleks Silja Otsari sõnul allaandmine ja kultuuriline tagasiminek, sest noodi tundmine on ei rohkem ega vähem kui Eesti rahvustunde üks aluskividest. «Millised olid eeldused, et eestlased, maarahvas, üldse jõudis laulupeoni?» küsib Silja ja vastab loenguga: «Selle juured on 19. sajandi kooliseaduses, kus nõuti, et koolmeister pidi ilmtingimata oskama noodi järgi laulu õpetada. Et kihelkonnakoolides õpetati noodi järgi laulmist, oli üks eeldusi, et hakkasid tekkima koorid, sest neljahäälset laulu kuulmise või mälu järgi laulda pole võimalik.»

«Tol ajal kirjutasid koolipoisid endale koori jaoks ise noodid, sest noodiõpetus oli nii tugev. 150 aastat tagasi tegime me selle pealt laulupeod, aga nüüd ütleme, et meil pole noodiõpetust enam vaja. See on tagasiminek!»

Laulupidude ärgastavat mõju ühe rahva eneseteadvusele on võimalik jälgida ka meie päevil. 2008. aastal alguse saanud võrokeste Uma Pidoga on Silja Otsar algusest peale seotud ning kümnendi jooksul võrokestes aset leidnud muutused on silmaga näha ja kõrvaga kuulda.

Uma Pido äratas võrokeses rahvustunde

«Kui me 2007 alustasime esimeste laulude õpetamist, siis oli vaidlemist palju, mida üks või teine sõna [võro keeles] tähendab. Lapsed ütlesid, et ei oska, ei saa aru,» meenutab Silja. «Aga nüüd viimaseks peoks ei olnud vaja enam tõlkimist, kõik said sõnadest aru. Võru keelde suhtumine on tohutult muutunud. See, et lauldakse võru keeles, tundub normaalne, aga 12 aastat tagasi see nii ei olnud. Laulupidu on kultuurile ja keelele väga oluline.» Siit pole raske edasi järeldada kui olulised on ühele keelele ja kultuurile koorijuhid.

Mullune Uma Pido oma 3800 lauljaga on seni olnud suurim koor, kelle ees Silja Otsar on dirigendipuldis seisnud. Kas tehtud töö eest Eesti kooriühingult saadud tunnustus võiks Võrumaa naise viia ka suvise üldlaulupeo dirigendipulti?

«Ma ei arva, et olen sellise klassi dirigent,» vastab ta. «Nii palju häid dirigente tuleb peale ja minu eriala ei ole koori juhtimine. Ma olen muusikapedagoog, kes on kõrvale õppinud dirigeerimist.»

Oskus öelda kiusatusele Ei

Ent see pole kogu tõde. Tegelikult tehti Siljale sügisel ettepanek tänavusel üldlaulupeol lastekoore dirigeerida, kuid ta andis eitava vastuse. Miks küll ometi?!

«Päriselt, mul pole sellist ambitsiooni olnud. See on ju meeletu vastutus, see on täiesti teine dirigeerimise tehnika. Võid käsi vehkida, aga sellest ei teki midagi kui dirigendi ja koori vahel ei teki erilist energiavälja, mis suuri masse haaraks,» selgitab ta ning räägib ühe loo.

«Kui Veljo Tormis tahtis õppida koorijuhiks, siis Jüri Variste, tema dirigeerimise õppejõud, ütles, et Veljo Tormis, musikaalne noormees, kui te tahate endast jätta märki Eesti muusikasse, valige mõni teine eriala.» Keskpärase dirigendi asemel sai Veljo Tormisest geniaalne helilooja.

Toolid Silja Otsari klassis on laudadele tõstetud – tunnid ja kooriproovid on vaatamata ootamatult tekkinud muudatusele tunniplaanis selleks päevaks läbi. «Laulupeo aastal ei tohi ükski proov ära jääda,» kinnitab Silja, keda ootavad juba järgmised õpilased.

Seni suurim Silja Otsari taktikepi järgi laulnud koor oli läinud aasta Uma Pido enam kui 3500 lauljaga ühendkoor. 

FOTO: Arved Breidaks

Õpetaja, koorijuht, kultuuripärl

Silja Otsar (51) töötab Parksepa Keskkooli ja Võru Gümnaasiumi muusikaõpetaja ning koorijuhina. Tema juhendatud koorid on osalenud nii noorte kui ka üldlaulupidudel ning neile on omistatud I kategooria tunnustus.
2017. aasta noorte laulupeol osalesid tema juhendatud mudilaskoor, lastekoor, segakoor ja meeskoor. Samuti juhendab ta segakoori Hilaro. Silja Otsar on Võrumaa laulupidude muusikajuht alates 1998. aastast ning juhendanud koore võrokeste Uma Pidol.
Oma töö ja panuse eest on ta pälvinud Eesti aasta õpetaja, Võrumaa aasta õpetaja, Võrumaa kultuuripärli, Eesti kultuurkapitali Võrumaa aastapreemia.
2019. aasta üldlaulupeoks valmistub Silja Otsar kaheksa kooriga: Parksepa Keskkooli mudilas-, poiste-, laste- ja segakooriga, Võru Gümnaasiumi segakooriga ja Võru Noortekooriga, täis­kasvanute segakooriga Hilaro ja naiskooriga Lapi Laulijad.

Tagasi üles