Riik, kus kellaaeg on lihtsalt üks number

Kohalikule omavalitsusele kuuluv suursugune kasiinohoone laulufestivalide poolest tuntud Sanremo sadamalinnas, mille majandus toetub suuresti turismile.

FOTO: Jaanus Mark

Kui meil võib tekkida raskusi Euroopa kaardilt mõne riigi leidmisega, siis saapakujulise Itaalia peaks enamik inimesi kiirelt kätte leidma.

Apenniini poolsaarel asuv Itaalia on jaotatud kahekümneks maakonnaks. Üks neist, Liguuria, asub Vahemere-äärsel kitsal rannikuribal mägede jalamil Põhja-Itaalias. Maakonnakeskus on Genova ja rannik ulatub Prantsusmaa piirini.

Kui turism kõrvale jätta, on oliiviide kasvatus ja oliiviõli tootmine paljude kohalike peamine tuluallikas. Vahemere äärest põhja pool hakkab maapind tõusma. Kuhu aga silm ulatub, on mäeküljed täis oliivipuid. Värske oliiviõli, mida mägikülade väikestest pressimistöökodadest osta saab, paneb söögilaual salatilehed sätendama ja maitseb suurepäraselt.

Itaalia on ülipika ajalooga veinimaa, mis peab õigustatult end Euroopa veinikultuuri hälliks. Liguuria piirkonnas toodetakse puuviljasemaid valgeid veine. Viinamarjaväätidega aedu oli isegi väikelinnade eramute vahel. Vein on Vahemere-äärse kultuuri lahutamatu osa. Söögikorrad selle joogita pole eriti populaarsed. Huvitaval kombel ei joo itaallased end pildituks, kuigi vein maksab mõnes poes vähem kui gaseeritud vesi.

Kitsastes oludes on transporditöödel kohalike parimad abimehed kolmerattalised kasti ja kabiiniga rollerid. Neid kohtab Itaalias igal sammul.

Jaanus Mark

Rohkelt mõlgitud väikeautosid

Kagu-Eestis ei ole mingit ummikutes passimist, sõida vabalt ja rahulikult. Itaalias ei tea iial, millal, kus ja kui kaua võid teel olles takerduda. Samas tundub seal planguks kulunud rehvide ja ühegi sileda kereplekita auto juhtija turvalisem liikleja kui meie siin. Kitsastes oludes on keeruline liigelda, seepärast on neil ka autod võimalikult väiksed. Juhtidel on kiire reaktsioon ja tähelepanuvõime, mis kitsukestel tänavatel kulub marjaks ära. Samas on see segunenud kõik hoogsa hooletusega, kus väikesed plekimõlkimised igapäevased.

Kõikjal liigub tohutu hulk rollereid. Sõidab nii vana kui noor. Kleit tuules lehvimas, kihutavad vanemad naised kitsastel tänavatel autode tulvast meisterlikult läbi, ise lahkelt naeratades. Roller on sealses linnaliikluses üks kiiremini edasi viivaid sõiduvahendeid.

Vahemere-äärses Liguurias leidub rohkelt liivarandasid. Pildil San Lorenzo al Mare puhkeala.

FOTO: Jaanus Mark

Vahused lained leevendavad kuumust

Kas puhkuse ajal peab kogu aeg vaatamisväärsustega tutvuma või saab ka ilma? Täitsa vabalt saab. Teed mis tahad, kulged lõunaeuroopalikus rütmis. «Aigu om,» nagu ütlevad kleepsud Võrumaal vuravate busside külgedel. Vahemere ääres, tulitavalt kuuma ja kalahõngulise liiva sees püherdades ning end meeldivalt soojadesse lainetesse kastes ununevad argipäevapäevamured. Eestimaalasele harjumatult läbipaistev merevesi pakub ujumisprillide toel põnevat avastamist. Kalu ujub kaldaäärses sinetavas vees ringi pidevalt.

Soolasest merest väljudes lased end päikesel praadida, nii et mõne päeva möödudes nahk tulitades kestendab. Seepärast on mõistlik seal kandis pidevalt päikesekreemi ja peakatet kasutada. Mitu rannaala on tasulised, kus keskmiselt seitsme euro eest saad rentida endale lamamistooli ja päikesevarju. Randades liiguvad ringi päikeseprillide, suvekaabude ja ehete müüjad. Ranna piirdele on aga välja pandud hoiatavad sildid. Kes pakutavat kaupa ostavad, neile on omavalitsuse korrakaitsel õigus teha trahvi. Just ostjatele, mitte müüjatele.

Rannaäärsed söögikohad pakuvad alati suuremate rahanumbritega menüüd kui mõni kvartal eemal. Toidud on aga igal pool maitsvad. Pitsat saab tellida peaaegu igas kohas. Imelikul kombel meeldib aga mulle pitsa ühes Põlvamaa teeäärses söögikohas hoopis rohkem kui selle sünnimaal. Seal on krõbedale põhjale puistatud muud manti ka, mitte ainult kolm läbipaistvat pepperoni-vorstiviilu, nagu Itaalias tavaliselt. Palju süüakse mereande ja värskeid köögivilju ning kasutatakse vürtse, eelistades kohalikku toorainet. Liguuria köögi kuulsus pidi olema aga pesto.

Imperia provintsis Prino oru oliivisalude keskmes asuv Dolcedo küla, taamal keskaegne sild.

FOTO: Jaanus Mark

Sõbralikud inimesed ja loomad

Imperia-nimelises linnas maksis korralik triiksärk kuus eurot. Meie kaubamajades on analoogne müügis umbes 30 euro eest. Miks? On see transpordikulu, väikesed kogused, vähe ostjaid või suured juurdehindlused, mis hinna Maarjamaal kõrgustesse viivad?

Vahemere ääres liikudes kohtab ohtralt sakslasi, kellest paljud tulnud oma autodega. Samuti näeb piisavalt Hollandi ja Šveitsi numbrimärkidega sõidukeid. Paljud Saksa ja Šveitsi pered on endale kohapeale soetanud suvemajad, mida kasutatakse nii enda kui sugulaste puhkuste ajal, samuti üüritakse neid välja teistelegi.

Naeratavaid ja sõbralikke inimesi kohtas igal sammul. Isegi koerad on seal riigis sõbralikud. Miks koerad Eestis möödujaid kileda klähvimisega tervitavad, jääbki mõistatuseks. Sealmaal näeb nii aedades kui väljaspool seda vaid saba liputavaid neljajalgseid. Millest selline erinevus? Mine või loomaspetsialist Turovski käest uurima.

Keskpäevane kuumus teeb loiuks. Arusaadav, miks Vahemere ääres siestat peetakse. Muudmoodi ei saagi. Kohalikud, kes just füüsilist tööd teevad, alustavad tööpäeva varahommikul, enne päikesetõusu, et pisutki leebemates klimaatilistes tingimustes ja lagipähe särava päikseta liikumises püsida. Kella kümne paiku tullakse juba tööpostilt, et varjus leevendust saada.

Merepinnast ligi 800 meetri kõrgusel asuv Triora mägiküla Prantsuse piiri lähistel on tuntud suvise nõidade festivali poolest.

Jaanus Mark

Pühapäevad on puhkamiseks

Otsides pühapäeval autole tanklast AdBlue kütuselisandit, nägin uksel suurt kollasel taustal silti nii kohalikus kui inglise keeles. Frantsiisitanklat pidav omanik oli sinna kirjutanud: «Oleme avatud, kui ma saabun, ja suletud, kui läinud olen.» See iseloomustab minu meelest väga selgelt Vahemere-äärse kultuuri eripära, kus kellaaeg on lihtsalt üks number ja tegelik elu toimub täpselt nii nagu inimestel endal selleks soov või vajadus.

Tanklast saimegi soovitud vedeliku alles järgmisel päeval. Samal reisil olnud ettevõtjast sõber ütles seepeale, et näed kus Itaalia ettevõtjad on ikka asjalikud. Selle asemel, et töölistele pühapäeval topelttasu maksta, pannakse firma uksed hoopis kinni. Kõik saavad puhata, uueks nädalaks jõudu koguda ja tööjõukulud pole ettevõttele ka nii tapvad.

Frantsiisitanklat pidav omanik oli sildile kirjutanud: «Oleme avatud siis, kui ma saabun, ja suletud siis, kui ma läinud olen.»

Kiirustamine ja rabelemine, mammona kokkuajamine ning pidev ohkimine pole Itaalias kombeks. Tuntakse rõõmu lähedastega koos olemisest, lihtsalt lebotamisest ja ilmaelu nautimisest. Pere ja kogukond on palju tähtsamad kui maja korrashoid või uhke auto garaažis.

Koos veedetakse õhtuid head toitu nautides ja söömisega ei kiirustata. Pole üldse ebatavaline, kui kella kaheksa ajal algav õhtusöök lõppeb varahommikul. Ja juttu jätkub kõigil. Jäi meelde vahva vaatepilt tänavalt, kus kolm kõrvuti liikuvat naist üksteisega vahetpidamata ja korraga rääkisid, ühegi pausita. Paistis, et kõik said oma jutud räägitud ja kuulsid üksteiselt samal ajal uudiseid. Sellised oskused on lõunamaalastel – vaata ja imesta.

Triora külla sisse sõitjaid hoiatab liiklusmärk lendavate nõidade eest. 6 x jaanus mark

FOTO: Jaanus Mark

ITAALIA

  • Rahvaarv ligi 60,7 miljonit.
  • Levinuim religioon on katoliiklus.
  • Kõige populaarsem spordiala on jalgpall.
  • Itaalia ja ühtlasi Vahemere suurimad saared on Sitsiilia ja Sardiinia.
  • Itaalias asub riikidest enim UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvaid objekte.
Tagasi üles