Inga Raitar: meil pole planeeti B

  • Oleme jõudnud olukorda, kus praegune majandusmudel enam ei tööta
  • Kliima soojenemine toob Kagu-Eestisse kliimapagulased
  • Ravikanep tuleks legaliseerida ja antidepressandid keelustada

Eestimaa Roheliste esinumber Kagu-Eestis on Inga Raitar.

FOTO: Arved Breidaks

Eestimaa Roheliste erakonna esinumber Inga Raitar soovib riigikogus võidelda ühiskondliku mõtteviisi muutmise eest, kuna piiramatu majanduskasv on võimatu, sest planeedi piirid tulevad ette.

Kumb oli enne, kas muna või kanala?

Kanala oli enne ja roheliste ettepanek kandideerida riigikokku tuli selle järel. Pakkumine tehti, kuna ajan neidsamu asju, mida Eestimaa Rohelised: võitlen Rail Balticu uue trassi vastu, olin Väimela kanatehase ehk keskkonda sobimatu gigantmajanduse vastu ning ka metsade teemaga olen kokku puutunud.

Mulle on enne igat riigikogu valimist mõni erakond teinud pakkumine tulla nimekirja, kuid olen siiamaani öelnud «ei». Kui muidu tahavad erakonnad minusuguseid peibutuspardiks, siis roheliste puhul oli asi aus. Nad on noored ja innukad ning usuvad sellesse, mida teevad. Ma olen nõustajana näinud palju poliitikuid ja ka seda, et üks asi on, mida väljapoole paista lastakse, ja teine asi, milline inimene tegelikult on. Pärast pikka mõtlemist otsustasin esimest korda öelda «jah», sest kui näiteks Rail Balticu trassi kulgemise asi järgmisesse riigikokku ei lähe, siis seda enam muuta ei saa.

Rail Baltic, Väimela kanala, metsaraie. Jääb ju mulje, et rohelise maailmavaate esindajad on kõige vastu. Mille poolt on rohelised?

Tuleviku. See kõlab pateetiliselt, aga tuleviku poolt selles mõttes, et oleme maailmas jõudnud olukorda, kus kosmeetilistest muudatustest enam ei aita.

Vaja on revolutsiooni?

Mitte niivõrd revolutsiooni, vaid teadlikku paradigma muutust inimeste mõtlemises. Meil pole planeeti B. Me ei saa tellida Hiinast uut ja odavat planeeti, kui me selle siin tühjaks imeme. Kunstnik Anu Raud on väga hästi öelnud, et Eesti käitub nagu väike, S-rõivasuurusega inimene, kes katsub selga ajada XXL-mõõtu riided, et näha välja suurem ja tegijam. Miks on vaja 360 000 linnuga tehast ühte asulasse, kui saaks teha kuus väiksemat kohtadesse, kus on reaalne tööpuudus?

Sest väikesed kanalad pole nii tõhusad kui üks suur.

Küsimus on, milliselt seisukohalt tõhusad. Kana seisukohalt, muna kvaliteedi poolest võivad väiksemad olla paremad.

Kana seisukoht ei huvita kedagi, ettevõtja soovib teenida raha.

No just, ettevõtja soovib teha rahaveskit, mille ainus eesmärk on hästi kiirelt, ükskõik mis hinnaga kasumisse tõusta, Väimela puhul kogukonna ja keskkonna hinnaga. See mõtteviis on väga levinud. Kui rääkisin Vikerraadio valimissaates betoonerakondade leedidega majandusest, rääkisid nad tõsimeeli metsast kui ainult raha tootvast ressursist. Korraga räägitakse nii süsinikuemissiooni vähendamisest kui metsade mahavõtmisest, mis aga ei käi ju kokku. Loodus on terviklik keskkond, mida peame kasutama heaperemehelikult, mitte olema nagu õunaussid, et närime seest ära ja oleme siis õnnetud, et kuhu õun jäi.

Eelmisel aastal said ju need võitlused ära võideldud, sest Est-Fori tehas jäi tulemata, Väimela kanala samuti. Kellega nüüd edasi võidelda?

Aga mõtteviis on endiselt muutmata. Ega me ütle, et Eestisse pole äri vaja, kuid ärimehed peavad aru saama, et piiramatu, ekspansiivne kasv on võimatu. Me ei saa eeldada, et lõputule kasvule orienteeritud majandusmudel töötab lõpmatult. Planeedi piirid tulevad ette, Eestil tulevad piirid ette. Igal pool maailmas otsib raha tööstusest täisehitamata pinnast, kuhu lüüa kopp sisse, tarbida kohapealne ressurss ära ja panna kasum taskusse. Eesti ei pea olema selline koht.

Me ei saa tellida Hiinast uut ja odavat planeeti, kui me selle siin tühjaks imeme.

Saame teha ka sellist majandust, mis tulevikus toob meile rohkem sisse. Eestil on perspektiiv olla riik, kuhu tahetakse tulla, sest me pole jõudnud veel kõike ära lagastada. Hispaanias on suured piirkonnad kõrbestunud, eurooplased migreeruvad, sest neil pole põhjavett, puhast maad, õhku. Nagu vana indiaanlane ütleb: kui on maha võetud viimane puu ja viimane põllusiil ära mürgitatud, siis raha ei kõlba ju süüa. Sellele ei mõelda, ikka arvatakse, et on olemas planeet B.

Tänasel pehmel talvepäeval on kohane küsida: kuidas kliima soojenemine meie elu Kagu-Eestis mõjutab?

Kümne aasta pärast võib see olla ideaalne koht, kuhu kogu Euroopa tahab tulla. Need tendentsid liiguvad hullult kiiresti. Meil on unikaalne põhjavesi, mille rinne lõppeb Läti piiri kandis. Värska mineraalvesi on oma ravi- ja kosmeetilistelt omadustelt parem kui kuulus Surnumere vesi. Aga me ei väärtusta seda, vaid mõtleme, kuidas sinna mingi tehas panna, mis põhjavee ära reostaks.

Eesti probleem on selles, et riik ei tööta harmooniliselt nagu ökosüsteem. Majandusministeerium püüab iga hinna eest läbi suruda majandusasju, kultuuriministeerium tegeleb kultuurirahade ümberjagamisega, aga kes hoolitseb riigi kui tervikorganismi eest? Kes üldse näeb tervikorganismi?

Peaminister vahest näeb.

Ma ei usu seda. Kui peaminister näeks riiki tervikorganismina, ei seisaks ta kampaania korras kaupluse fuajees ega kerjaks vähihaigetele raha, vaid läheks oma töölaua taha ja laseks kehtestada seadused, mis lubavad vähihaigeid ravida nii, nagu vaja on. Ta ei tekitaks olukorda, kus vähiravifond peab kerjama raha, samas kui meil on haigekassa, mis on täiesti kreenis suurhaiglate poole.

Kuidas tervishoidu reformida?

Alustada tuleb toiduohutusest, sellest, mida me endale sisse sööme. Teravilja kasvatamisel kasutatud taimemürgid sööme koos leiva-saiaga sisse ja imestame, miks on vähk 21. sajandi katk. Pole enam lapsi, kellel poleks mõnd allergiat. Öeldakse küll, et meil on toidus kõik ained kontrollitud ja ükski asi ei ületa normi. Aga kas keegi on üldse uurinud, mis kokteil nendest ainetest seal kokku tuleb? Kui mürgitatud toidu sisse sööme, ei tule mürgid välja, vaid löövad välja allergiate ja kasvajatena.

Edasi tuleks niisiis liikuda maheriigi ideega, mida on ka välja pakutud? Rõuge kool Võrumaal liigub mahetoidu kasutamise poole ja kogu Setomaa soovib end mahedaks kuulutada. 

Kui kuulutame välja pilootprojekti viia kõik Võrumaa koolid üle mahetoidule, siis fakt on see, et korraga seda toitu ei olegi võtta. Kõik mahetootjad saavad aga impulsi tootmist laiendada ja kui neile teha ka maksusoodustusi, siis nad laiendavad mahekõlvikuid. Kui riik annab maksusoodustusega tõuke, et laste tervis on meile väärtuslik, siis sellisel juhul me väldime laste ülekaalulisust, paljusid haigusi, mida tekitavad mürgid.

Loodus on terviklik keskkond, mida peame kasutama heaperemehelikult, mitte olema nagu õunaussid, et närime seest ära ja oleme siis õnnetud, et kuhu õun jäi.

Meie praegune paradigma ongi selline, et me ei näe tervikut. Muldade viljakuse uurijale pole väetis halb, sest muld muutub ju viljakamaks. Aga see, mis juhtub sellest mullast tuleva toidu sattumisel inimorganismi, teda enam ei huvita, sest jääb tema valdkonnast välja. Oskus näha suurt pilti tuleb tagasi tuua.

Fakt on, et Kagu-Eesti tühjeneb elanikest. Vahest on see roheliste vaatepunktist just hea, kui inimtegevust jääb vähemaks?

Kagu-Eesti on just see koht, kus saaks alustada Eesti maheriigiks muutmisega. Roheliste programm näeb mahetootjaile ette tugevaid maksusoodustusi, sest esiteks mahetootja toodab toitu, mille sööja ei pea haigekassasse minema, ja samas hoiab maa puhtana. Kui mahedalt maad harida, siis maa puhkab. Nii tekivad heaperemehelikud väikemajapidamised, kui neile anda vaid võimalus. Praegu on mahetoit kallis, sest täites kõik tingimused ei anna see mahetootjale võimalust konkureerida sellega, kes tõmbab suure mürgipritsiga põllu üle.

Eesti inimestele läheb loodushoid üldiselt väga korda, kuid riigikokku on roheliste erakond jõudnud vaid korra – 2007. aastal. Miks hääled ideedele järgi ei tule?

Eesti on persoonikeskne ühiskond. Piisab ühest persoonist, kes saab hakkama mingi käkiga ja see peegeldub tagasi brändile, olgu selleks või väga positiivset asja ajav erakond. Teine asi on hoiakute kujundamine. Püütakse kujundada mainet, et rohelised on mingid puukallistajatest ullikesed, väikesed, mitte tõsiseltvõetavad, märsilohistajad, hipsterid. See on kõik selleks, et inimesed nendega ei arvestaks.

Nendel riigikogu valimistel on võimalik valida isegi kahe rohelise erakonna poolt. Pealtnäha jääb mulje, et Eestimaa Roheliste ja Elurikkuse Erakonna vahe on vaid selles, et üks on kanepi legaliseerimise poolt ja teine mitte. Kas kanep tuleks legaliseerida?

Jutt on kogu aeg käinud raviotstarbelise kanepi legaalsest kättesaamisest retsepti alusel. Kanep on ravimtaim ja mitte ükski ravimtaim iseenesest pole halb ega hea. Asjadel on kas õige või väär kasutus. Kui me räägime ravimtaime kasutamisest ravi otstarbel arsti ettekirjutusega, legaliseerime sellisel juhul inimese võimaluse oma tervist toetada ainega, millel ei ole kõrvalmõjusid.

Rohelised pole kunagi rääkinud nii-öelda mõnukanepi legaliseerimisest. On kaks kanepiprodukti, mida peaks kindlasti saama kasutada: esiteks ravikanep ja teiseks see kanep, mille tõttu Lõuna-Eestis on kohanimi Kanepi. Tööstuslik kanepi kasvatamine oleks väga hea alternatiiv igasugusele metsade mahavõtmisele põhjusel, et meil on vaja tselluloosi. Kanep on töödeldav nii riideks kui ka paberiks ja annab talunikele sissetuleku.

Pigem tuleks keelustada antidepressandid, millest tekkiv sõltuvus on oluliselt ohtlikum kui kanepist, mida kasutatakse ravi otstarbel.

INGA RAITAR

  • Esimest korda riigikokku kandideeriv Inga Raitar (52) tegutseb ajakirjaniku, kirjaniku ning suhtekorraldajana.
  • Varem parteitu naine liitus Eestimaa Roheliste erakonnaga tänavu 27. jaanuaril.

Roheliste häältesaak riigikogu valimistel.

FOTO: LEPM

Tagasi üles