Pool meheeast on elatud vanglas

Ain Harak valmistub taas vanglasse minema. Foto: Arved Breidaks

• Võru mees on 16 aastat veetnud vanglas
• Pikim vangistus vasaraga ründamise eest
• Alkohol röövib mehelt mõistuse

Sel korral on Võru mehel Ain Harakul (46) vanglasse minekuks ettevalmistused tehtud – ostetud paar kilo kohvi, teed, natuke soolapähkleid ning väike raadio. «Ma pole kunagi saanud vanglasse asju kaasa pakkida,» tõdeb oma elust ühtekokku 16 aastat rootsi kardinate taga istunud mees, kes järgmisel nädalal pisivarguste pärast taas tõenäoliselt vangimajja saadetakse.

«Loodan, et saab läbi,» näitab Ain kilekotti pakitud asju, millega ta järgmisel nädalal plaanib oma järjekordset vangistust alustada. «Kolm päeva tagasi inimene vanglast helistas, et kohviga saab läbi,» on ta asjadega kursis. «Vanglapood on olemas, aga seal on pool kilo kohvi kuue euro ringis... vanglapood on kallis.»

Kohtuistung Ain Haraku üle peetakse Võru kohtumajas tuleval nädalal ning kui kohtunik prokuröriga tehtud kokkuleppe kinnitab, läheb mees kolmeks kuuks vanglasse karistuseks mõne pudeli süütevedeliku ja viina varguse eest Võru poodidest. «Ma ei taha tingimisi [karistust]. Lihtsam on karistus ära kanda kui mulle saba taha jääb. Ma ei saa sada protsenti kindel olla, et ma ei soorita veel midagi.»

Purjus peaga ei mõtle

Aini suurimaks vaenlaseks on alkohol. Liigjoomine on viinud ta elu jooksul tegudeni, mida hiljem on tulnud kahetseda, kuid mida olematuks ei muuda. Ka nüüd teda kolmeks kuuks vanglasse viivad pisivargused pani ta toime joomatsüklis olles.

«Ma jõin pikemat perioodi. Kõike,» jutustab Ain. «Olin [Võru] Maxima juures ja pidin surnuaiale minema. Ostsin viina, aga ühe pudeli panin kotti, mille eest ma ei maksnud, kuigi mul oli selleks raha olemas.» Sel korral jäi Ain järjepanu kolmandat korda poes vargusega vahele, mis tähendas kriminaalmenetluse algatamist. Varem oli ta poest üritanud välja viia süütevedelikku.

«Ma jään alati vahele. Purjus peaga ei mõtle,» räägib ta. «Alkohol on mürk. Ise ka tunnistad, aga, näed, ikka astud reha otsa. Kui tsüklist välja tuled ja keegi kõrval viina joob, siis on vastik,» väristab ta õlgu. «Millal uuesti reha otsa astud, seda ei tea kunagi. Sõltub, kellega kokku satud, mis olukorras oled ja kellega võtad.»

Kolmandik elust vanglas

Praegu on Ain olnud kaine umbes kuu aega ning hiljaaegu kopsupõletikust paranenud. Kohtun temaga Võru Nöörimaa tugikodus, kus ta pärast kolm kümnendit kestnud pendelrännet vangla ja vabaduse vahel on leidnud endale varjupaiga. «Ma olen oma elust päevapealt 15 aastat vanglas istunud,» ütleb mees. Hilisem kohtuotsuste faktikontroll näitab, et tegelikult on tal vangla-aastaid isegi 16 – see on kolmandik tema senisest elust ning pool mehe täiskasvanueast.

1972. aasta juulis Võrus sündinud Ain õppis alates 2. klassist Vastseliina eriinternaatkoolis, kus 6. klassis algasid puudumised, ärajooksmised. «Tahtsime põgeneda Venemaale. Lollusi on tehtud igasuguseid,» meenutab ta.

Esmakordselt mõisteti Ain süüdi 1989. aastal Viljandi rajooni rahvakohtu poolt riigi vara riisumise eest ning talle mõisteti kolm aastat vabadusekaotust, kuid mille täitmine lükati poolteist aastat edasi. Päriselt vanglasse jõudis ta 1992. aasta aprillis, kui Võru maakohus nahkade vargusega sisse kukkunud 19-aastase Aini üheks aastaks ja üheks kuuks vanglasse mõistis.

«Oli üks nahatöökoda, kust varastasime nahku. Sain 75 rubla,» meenutab ta. Ainiga koos sisse kukkunud kaaslane tunnistati süüdimatuks, varastatud kraam aga kadus Tallinnasse, kuhu Patarei vanglasse viidi ka Ain.

Sissemurdmised maapoodidesse

Vangist välja sai noormees 1993. aasta kevadel. Võrus ta endale kohta ei leidnud ning naasnud Tallinna sukeldus murdvaraste maailma. «Tekkisid sellised inimesed, kes tegelesid poevargustega. Sai maakauplusi tühjendatud. Ma ei oska öelda kui palju… Viljandis, Raplamaal... mul tuli neid episoode neli, aga ega kõik välja ka ei tulnud,» räägib Ain.

Kuigi kaua ta sissemurdmistega tegeleda ei saanud, sest juba 1993. aasta novembris mõistis Lääne maakohus ta varguste eest aastaks ja kolmeks kuuks vanglasse. Vahele jäi Ain toona kahe kaaslasega pärast Läänemaal Üdruma kaupluse tühjendamist, kui politsei nad sissemurdmisele järgnenud päeval koos varastatud kaubaga vahele võttis.

Pärast vabanemist mõisteti Ain uuesti juba 1995. aasta mais Võru maakohtu poolt varguste ja varastatud kraami müümise eest aastaks ja kümneks kuuks vanglasse. Sellele järgnes 1997. aasta mais kolme aasta pikkune vangistuskaristus teo eest, mille toimepanekul oli Ain tervenisti viinakuradi küüsis siplemas.

«Ma ei tahtnud hullumajja minna»

«See oli rööv. Olin koduõues niivõrd sassis, luulud olid,» meenutab tollal Võrus Tartu tänaval elanud Ain. «Jooksin inimesele paljajalu järgi, lõin ja võtsin koti ära.» Pärast mõttepausi jätkab ta: «Raske on seletada. Ma ei rääkinud sellest ka kohtuarstlikule ekspertiisile, sest ma ei tahtnud hullumajja minna. Lihtsam on [vanglas] istuda kui süüdimatu olla, sest siis ei tea kunagi kui kaua sees (s.t haiglas - toim) oled.»

Meeltesegaduses toime pandud röövimine ei jäänud Aini viimaseks ega ka raskeimaks kuriteoks. Pärast kolme aasta pikkuse vangistuse ärakandmist jätkas ta varastamist ning kukkus selle eest uuesti vanglasse. 2003. aasta 25. juulil, neli päeva pärast oma 31. sünnipäeva sai Ain järjekorras kümnenda kriminaalkaristuse ning saadeti Võru maakohtu otsusega varguste pärast aastaks ja neljaks kuuks vanglasse.

Vabaduses tagasi oli ta 2004. aasta suvel, kuid ka sel korral lühikeseks ajaks. «Ma olin välja saanud. Jõime. Mul oli raha üle 1000 krooni. Jõime-jõime, 45 päeva olime joonud ja tekkis olukord,» jutustab Ain. «Kolmekesi olime. Läks sõneluseks. Üks meestest haaras haamri, lõi sellega vastu kappi ja tõusis püsti. Ma reageerisin üle: võtsin tal haamri käest. Olin nii täis. Sain ise aru, et mida ma küll nüüd teen, aga käsi juba läks…»

Vasaraga Aini käest vastu pead saanud kaaslasel tuvastati otsmikusagara luumurd, aga ta jäi ellu. Raske kehavigastuse tekitamine tiris napilt üle kuu vabaduses olnud Aini sel korral juba seitsmeks ja pooleks aastaks tagasi vanglasse. Vangistus algas 11. oktoobril 2004 ja lõppes aprillis 2012. «Ma ei kandnud karistust, vaid elasin vanglas,» lausub ta.

«Seitse ja pool aastat on nii palju andnud, et vägivald ei ole väljapääs,» ütleb Ain. «Eelmisel aastal jõime koos, inimene ründas mind, peksis, aga ma ei kaitsnud end. Lihtsam on kannatada.»

Parem kohe vanglasse pääseda

Kui kohus peaks Ain Haraku uuel nädalal kolmeks kuuks vanglasse saatma, pääseb ta vabadusse mai lõpus-juuni alguses. «Parem oleks kui kohe pärast kohut saaks vanglasse. Kohti pidi praegu olema, sest Tallinna vangla sai valmis,» teab Ain. Inimene, kes teda Tartu vangla kohtade täituvusega kurssi viis, pidi ise näiteks pool aastat ootama, enne kui karistust kandma pääses.

Kas eeloleva suve alguses, kui Ain vabadusse naaseb, on ka midagi teistmoodi? «Teatud asju ei saa ette mõelda. Kui viimane kord välja tulin, 2012, ei olnud plaanis jooma hakata. Ma olen isegi väga kaua väljas olnud.»

Kui Ain suudab kainena püsida, suudab ta ka pahandustest hoiduda. «Tänapäeval ei ole tegelikult vaja toidu pärast varastada. Poed viskavad ära nii palju toidukraami, mis kõlbab süüa. Olen siia inimestele (teisele kodututele - toim) toonud ja osad tahtsid isegi osta, aga mina ei müü. Üks inimene tegeles sellega.»

Kuigi tuleviku osas Ain Harak suuri plaane ei tee, on ta ühes siiski kindel – pärast 13. kriminaalkaristuse kandmist, mis talle uuel nädalal määratakse, naaseb ta Nöörimaa tugikodusse. «Ma arvan küll,» sõnab ta. Teist kodu tal pole.

12 korda süüpingis

Ain Harakut on kriminaalkorras süüdi mõistetud 12 korral, neist enamikul juhtudel on järgnenud ka vanglakaristus.
1) 12.07.1989 Viljandi rajooni rahvakohtu poolt süüdi mõistetud riigi vara riisumise eest salajase varguse teel suures ulatuses. Karistus: 3 aastat vabadusekaotust, kohtuotsuse täitmine edasilükatud 1 aastaks 6 kuuks;
2) 3.04.1992 Võru maakohtu poolt süüdi mõistetud riigi või ühiskonna vara riisumise eest salajase varguse teel suures ulatuses. Karistus: 1 aasta 1 kuu vabadusekaotust;
3) 1.11.1993 Lääne maakohtu poolt süüdi mõistetud salajases varguses. Karistus: 1 aasta 3 kuud vabadusekaotust;
4) 26.05.1995 Võru maakohtu poolt süüdi mõistetud salajases varguses ja kuritegelikul teel saadud vara edasitoimetamise, hoidmise või turustamise eest. Karistus: 10 kuud vabadusekaotust;
5) 8.05.1997 Võru maakohtu poolt süüdi mõistetud röövimises. Karistus: 3 aastat vabadusekaotust;
6) 3.10.1997 Võru maakohtu poolt süüdi mõistetud salajases varguses. Karistus: 7 kuud vabadusekaotust, lõplikuks karistuseks 3 aastat vabadusekaotust;
7) 26.01.1998 Lääne maakohtu poolt süüdi mõistetud salajases varguses. Karistus: 4 kuud vabadusekaotust, lõplikuks karistuseks 3 aastat vabadusekaotust;
8) 12.07. 2000 Võru maakohtu poolt süüdi mõistetud salajases varguses ja avalikus varguses. Karistus: 1 aasta vabadusekaotust;
9) 20.02.2002 Põlva maakohtu poolt süüdi mõistetud salajases varguses. Karistus: 6 kuud vabadusekaotust tingimisi 3-aastase katseajaga;
10) 25.07.2003 Võru maakohtu poolt süüdi mõistetud varguses. Karistus: 10 kuud vangistust, lõplikuks karistuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.
11) 16.02.2005 Võru maakohtu poolt süüdi mõistetud varguses ja raske tervisekahjustuse tekitamises. Liitkaristus: 7 aastat ja 6 kuud vangistust.
12) 3.05 2013 Tartu maakohtu Võru kohtumajas süüdi mõistetud varguses. Karistus: 3 kuud vangistust, tingimisi 2 kuud ja 28 päeva vangistust.
Allikas: kohtulahendid