Meelis Mõttus: valesti jagatud toetused mõjuvad maaelule ääremaal hukatuslikult
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrumaa talunik küsib: kas soovime toota maailma odavaimat või parimat toitu? Valiku teeb rahvas, kes peatsetel valimistel oma häält andes peaks kandidaati ka sellest vaatenurgast kaaluma.
Põllumajandustoetusi tuleb jagada nii, nagu kombeks Euroopas. Nendega kompenseeritakse eri põhjustel saamata jäänud tulu. Maaelu toetused on mõeldud selleks, et ühtlustada riigi arengut. Ääremaalt vaadates tundub aga, et Eestis soovitakse võimalikult palju toitu toota.
Kui me tahame, et riik ühtlaselt areneks, tuleb toetuste jagamisel arvestada väga paljude asjaoludega. Eestis makstakse rohkem toetust neile maaharijatele, kes ei kasuta mürke, mineraalväetisi, GMO sisaldusega söötasid ja antibiootikume. Põllumajandustoetuste jagamisel ei arvestata aga maa boniteeti ehk väärtust, põldude suurust ja mägisust ega kaugust turgudest.
Selline põhimõte teeb Lõuna-Eesti piirkonna põllumajandusettevõtted paraku praeguses Eestis konkurentsivõimetuks. Eriti võrreldes Kesk-Eesti mahetootjatega, kellele makstakse nitraaditundlikel aladel toetusi 30 protsenti rohkem.
Teoreetiliselt ei ole meil võimalik nende Kesk-Eesti põllumeestega konkureerida.
Toetuste jagamine sellisel viisil on ebaaus ääremaadel tegutsevate põllumeeste suhtes ega ole vastuvõetav maksumaksjale, kes eeldab, et tema raha kasutatakse säästliku, ühtlase ja keskkonnasõbraliku maaelu arenguks igas Eesti piirkonnas.
Arusaamatu on ka see, miks maksumaksja raha eest toetatakse neidki, kes toodavad väga intensiivselt ja tõhusalt maailma odavaimat toitu. Nad kulutavad seejuures selleks Eestimaa ressursse, kasutavad maksimaalsetes lubatud piirides imporditud väetisi, antibiootikume ja GMO-sisaldusega söötasid.
Sellisel põhimõttel toetusraha jagamine tapab maaelu. Kasusaajate ring kahaneb kiiresti.
Praeguse suundumuse jätkudes põllumajandusettevõtted üha suurenevad. Kasusaaja kaugeneb maast ja järjest enam ka riigist.
Kui kasusaaja ei ela ise maal, ei huvita teda muu kui kasum. See, mis ümberringi toimub, pole tema asi. Toetuste üle ei saa lasta otsustada sellistel inimestel. See on sama hea, kui lasta hauakaevajal otsustada, kui sügav haud kaevata.
Arusaamatu on, miks maksumaksja raha eest toetatakse neidki, kes toodavad väga intensiivselt maailma odavaimat toitu. Kulutavad selleks Eestimaa ressursse, kasutavad maksimaalsetes lubatud piirides imporditud väetisi, antibiootikume ja GMO-sisaldusega söötasid.
Põllumajandustoetused mõjutavad terve riigi saatust. Seda, kuidas ja milleks neid kasutada, peaksid määrama inimesed, kes soovivad selles riigis elada või siia elama tulla, mitte need, kes tahavad siinseid ressursse kasutades suuri kasumeid teenida.
Euroopas tahetakse järgmisel perioodil kehtestada maksimaalne toetuse piir ettevõtte kohta, et piirata ületootmist, kaitsta loodust ja säilitada elu maal. Eesti meedias on räägitud, et selles punktis soovitakse kehtestada erisus ja selle üle lastakse otsustada tootjate liitudel. See oleks riigi arengule ohtlik. Kasu tooks see vaid suuromanikele.
Kutsun üles kõiki valijaid küsima riigikokku kandideerija käest, kas ta soovib Eestis maaelu toetusi tulevikus jagada endistel alustel või nii, nagu Euroopas kombeks. Ausalt ja arusaadavalt. Neile, kes seda vajavad ja väärivad. Selleks, et iseseisev riik areneks ühtlaselt.
Varem või hiljem tuleb teha valik, kas soovime toota maailma odavaimat või parimat toitu. Valiku peab tegema rahvas. Valik on valus, aga mitte nii valus kui tookord, kui seda tehti relvade ja rongidega rahvast Siberisse saates.