Tanel Häidkind: metsandus vales sajandis

Tanel Häidkind Foto: Erakogu

Metsamees selgitab, miks tuleb usaldada metsaomanikku ning lasta tal oma valdustes toimetada enda parima äranägemise järgi. 

Kui valida teadlikuma metsanduse käsitluse alguseks umbes kahe sajandi tagune ajahorisont, oleme pärast suuri maareforme ja maailmasõdu ikka veel olukorras, kus metsanduse otsuseid ei saa teha omanik oma vajaduste ja parimate võimalike turutingimuste alusel. Jääb arusaamatuks, kuidas sellises olukorras peaks säilima soov ja tahe olla metsale väärikas ja tulevikku suunatud käsitlusega omanik.

Pikka perioodi läbi kahe sajandi on iseloomustanud võõra isiku huvi korraldada metsavara. Need on olnud mõisaajad või ajalooline periood võõrvõimu valitsemise ajal. Tõsi, seda viimast on saanud ainumõeldava tõekspidamise kinnistumiseks kogeda peaaegu kaks inimpõlve ja selle kogemuse taak ei möödu kergelt.

Ometi on vaja hakata mõistma, et mets ei ole lühiajaline tuluüritus. Selle põlvkondlik edasiandmine loob väärtuspõhise kodanikkonna, keda mingi väega omandist loobuma ei ole võimalik sundida. Niimoodi kasvab sellele maalapile väärikas järelkasv koos põlistunud maaomanikuks olemise vaimuga. Maaelu metsaomaniku tegeliku õigustundeta on hääbuv mälestus esivanemate aegadest. Peame julgema usaldada omanikukeskset tulevikku metsanduses.

Metsa on viimase kahe sajandi jooksul majandatud suursündmuste tuhinas ja juhuslikus meelevallas ning usutavasti alati kõige õigemas variandis. Ka tänapäeval peab jääma omanikule õigus ise otsustada, kus kulgevad majandustegevuse tegelikud jooned, suurejoonelise täpsuseta vasakule ja paremale tollipulga alusel.

Miks peab riik rakendama omanikule sundi teha kõigepealt kõik käigud kaardimaterjalile, et siis metsa tagasi jõudes vedada palehigis jooni oma metsa?

Metsaseaduse senise mõttega ei ole asjalik ühiskonda liigselt koormata ja lõputut ängi tekitades omanikutunnet sellega riivata.

Jäägu igaveseks ajalukku need kohutavad asjatundmatud võõra valitseja juhised, kuidas omanik oma metsas ülitäpsete reeglite kohaldamisega hakkama peaks saama. Praegune teadmiste ulatus võimaldab omanikul endal töötada mitmesuguste kaartide abil palju tõhusamalt kui kunagi varem.

Meil ei ole enam vaja joontega kaardimaterjali kelleltki võõralt küsida, et oma metsale koos riigiga kõrgemalt ja kaugemalt otsa vaadata. Pole vaja riigi sundi asjatu metsakorralduse järele, kui vastavad teadmised on piisavad ja turutingimustega saadaval, et oma vara eest ise vastutust kanda. Metsaseaduse senise mõttega ei ole asjalik ühiskonda liigselt koormata ega lõputut ängi tekitades omanikutunnet sellega riivata.

Samuti pole vaja riiki ega kaaskodanikke selleks, et omanik saaks oma vajaduspõhist otsust metsa kasutamise kohta kroonida teiste vajaduste eelneva rahuldamisega.

Metsa küpsuse üle otsustamine peab olema üksnes omaniku õigus, kui seda ei ole tema vajadusi arvestades muul moel kompenseeritud.

Toon näiteks omaniku olukorra enne seda, kui saabub riigi määratud küpsus-kriteerium konkreetsele metsaosale. Mis variant on metsaomanikul? Ainult kinnistu võõrandamine. Jätan siinkohal teadlikult kolmandate isikute kaasamise võimalused kõrvale. Ja sellega on otsustatud kogu saatus metsa kestlikust kuulumisest läbi inimpõlvede esivanemate juurte külge. Sellise valikuta on eluterve maaelu kestnud palju kauem, kui arvata oskame. Metsas on peaaegu võimatu teha häid otsuseid ainult iseendale.

Kasutuse ulatust saab reguleerida palju mõistetavamal moel, kui riigikogu meile ette kirjutanud on. Loomulikult on otstarbekas seada mõni raietegevuse piirang, et meie kõigi ehmatus lõputust raiealast ei koormaks ühiskonna emotsionaalset tunnetust.

Kujutlege ette omaniku väärikat vabadusetunnet, kui metsas esmapilgul riivatuna tunduda võiva lageraieala tekitamine on piiratud üksnes langi suuruse ja eelnevate lankide liitumisnõudega. Ja puudub riigi nimetatud küpsuskriteerium. Sealjuures valib langi asukoha metsaomanik oma parima äranägemise alusel, korrastab servaala järgmise etapi teostamise arvestusega, säilitab motivatsiooni olemasolul kõik loodusväärtused või peatab kogu majandustegevuse. Sellise unistusega olen käinud 20 aastat mööda metsaõiguse sunnijooni.

Kui valime kinnistute müümise tee, jõuame tagasi kahe sajandi tagusesse aega, kus valitses vaen ja viha võõrana käsitletava naabri vastu.