Siim Saavik: riik rahvale lähemale

Siim Saavik Foto: Arvo Meeks

Vabariigi aastapäevad mööduvad traditsiooniliselt lippu heisates, paraadi vaadates ja presidendi kõnet kuulates. Samuti on aastatega inimeste lemmikuks saanud teine paraad, mis leiab aset õhtul punasel vaibal. Maakeeli «pingviinide paraad». Seda peab küll enamik meist vaatama meedia vahendusel, sest riigipeale saavad käe pihku pista ainult kutsutud külalised.

Ülejäänutele, kes tahavad samuti peost osa saada, jääb võimalus teha seda teleri kaudu. Ja nii on see käinud juba mitukümmend aastat. Lihtrahvas sööb kodus kiluleiba ja vaatab, kuidas valitud üksteist aastapäeva puhul tervitavad. Naistel on kaunid kleidid ja meestel trimmis ülikonnad, laudadel aga peened suupisted, mis telekavaatajal suu vesistama panevad. Kõik see kauge melu kipub siiski aastatega iganema.

Muidugi on punasel vaibal ka mõningaid nii-öelda mitteprominente, kuid nad on pigem erandid. Vabariigi aastapäev peaks aga olema rohkem kogu Eestimaa rahvapidu.

Küllap eelistaksid paljud eestimaalased solidaarselt üheskoos kodumaa sünnipäeva pidada, selmet jälgida ekraani ees, kuidas eliit edevalt šampanjaklaase kokku lööb ning tikuvõileibu näksib.

Miks ei võiks seda pidada näiteks pealinna lauluväljakul, kuhu mahuks mitukümmend tuhat inimest? President kõneleks rahvaga silmast silma ja me kõik hingaks korraga sama õhku. Muidugi on 24. veebruaril õues tavaliselt külm, aga kui kätlemine ära jätta, ei lähekski ju pidu eriti pikale. Kui seisaksime-istuksime seal õlg õla kõrval, soojendaks ehk ühtekuuluvustunne meid samuti nagu laulupidudel.

Pealegi on enamik kätlemistseremooniale kutsutud inimesi oma tunnustuse juba ühel või teisel moel varem kätte saanud. Ehk võiks selle «paraadi» edaspidi ära jätta? Nii mõnigi teleriekraani ees istuja võib tabada end kibestunud mõttelt: aga miks mind ei kutsutud, kuigi olen samuti aasta läbi usinasti tööd rüganud? Kas minu töö polegi siis midagi väärt? Tahaks ju ka koos presidendiga riigi sünnipäeva tähistada... Ja neile, kes niiviisi mõtlevad, tuleks anda see võimalus. Julgen arvata, et neid on tuhandeid.

Muudatusi ei tohiks karta – eriti taoliste sümboolsete sündmuste puhul, kus on võimalik riiki rahvale lähemale tuua. Küllap eelistaksid paljud eestimaalased solidaarselt üheskoos kodumaa sünnipäeva pidada, selmet jälgida ekraani ees, kuidas eliit edevalt šampanjaklaase kokku lööb ning tikuvõileibu näksib.