Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/28/11832003t1h4d42.jpg)
Kes on siin ülemus? Nii küsis peaminister Mart Siimann 1998. aasta kärekülma 1. detsembri hommikul Põlva ringristmikul, kus maamehed olid väljasõiduistungile saabunud valitsusjuhi tee sulgenud. «Mina,» kostis ette astunud, lumivalge salliga Toomas Paur, kelle kirju poliitikutee algas barrikaadil ning lõppeb koos praeguse riigikoguga.
Toomas Pauril (69) olid 1990. aastate lõpuks näpud põhjas: vene aja lõpus Põlvamaal Maaritsa kolhoosi juhatanud Paur üritas põllumajandusreformi käigus elu sisse puhuda oma agrofirmale, kuid sellest ei saanud asja. Maaritsa kolhoosist ostis Paur küll sadakonna lüpsilehma, noorkarja ja tuhande seaga farmi, kuid ajad polnud põllumehele soodsad. Vene turu ees seisid topelttollid, kuid Euroopast tulvas tollivabalt sisse odav importkaup. Maamehed pankrotistusid.