Kodulookirjanik Elmar Orav: minevik on mulle kõige armsam

Hummuli raamatukogu juhataja Elmar Orav tõdes intervjuud andes, et on rohkem kirjutaja kui jutumees. Seda ütles talle juba kommunistliku partei ajaloo õppejõud ülikoolis. Peale juhataja ameti nimetaks ta ennast ka koduloo kirjandusega tegelejaks. Foto: Tiit Loim

Hiljuti Tõrva valla kultuuripreemia saanud kirjamehel Elmar Oraval saab varsti Hummuli raamatukogu juhatajana töötatud 51 aastat. Kuus mälestusraamatut avaldanud mees tõdeb, et on hingelt pigem nostalgiasse kalduv. Aastate sisse mahub aga ka seiku, kus teda on soovitud oma kohalt minema kangutada.

Kuidas on võimalik samal ametikohal nii kaua töötada?

Kui siin 1968. aasta 1. mail alustasin, siis mõtlesin, et kui ülikooli ära lõpetan, lähen ikka koolimajja. Õppisin ju eesti keele ja kirjanduse õpetajaks. Eluaeg oli unistus eesti keele õpetajaks saada. Olin koolis praktikal, aga olin raamatukogus juba ära harjunud, kogu aeg rahva seas. Mitu korda tuldi koolimajast ütlema, et tule ikka ära. Siis aga jäi ema väga haigeks. Ja tundsin, et siin on päris hea olla. Olgugi, et palgad olid väga väikesed. Ma ei kahetse.

Juba Vene ajal olid väikesed?

Jah, 72 rubla ja 50 kopikat oli kuupalk.

Aga mis puudutab siinset tööd, siis võib-olla palju aega enam tööl ei olegi, vanus ka tükib peale. Rääkisin abivallavanemale, ta ütles, et ei ole praegu kedagi asemele panna. Kaie Tähel, Helme raamatukogu juhatajal, on ka juba varsti 52 aastat oldud.

Kas igav ei ole sellises rahulikus kohas nii kaua töötada?

Mõtlen siis jälle, mida kirjutada. Praegugi toimetajaga tahame üht raamatut veel välja anda. 87 lugu on juba ära kirjutatud.

Kas vahepeal unistus õpetajaks saada muutus?

Raske ütelda. Ilmselt harjusin kirjandusega siin ära. Dekanaadist küsisin, kas selle diplomiga võib raamatukogus ka töötada. Sealt öeldi, et see on ju enam kui küll raamatukogus töötamiseks.

Ütlesite kultuuripreemiat saades, et see kaalub tööaastad üles. Mida meeldejäävat aastate jooksul juhtunud on?

Tahtsin seal lisada, et tänan tuhandeid lugejaid, kes on siit läbi käinud. Vene ajal taheti siia mõnda minu asemele panna. Nad kujutasid ette, et see on kerge. Mõni ütles, et küll oleks hea siin kududa ja last hoida. Mõni ülemus tahtis sugulast asemele panna. Kolhoosi direktor tuli ukse peale ja hakkas sõimama, et kui oled õppinud õpetajaks, mine ära koolimajja! Saad kõrgemat palka ja mis sa istud siin, noormees! Täiesti vihane oli. Aga pärast saime temaga väga hästi läbi.

Toredaid lugejaid on käinud siin, aga nad lähevad jälle minema ja siis on kurb. Praktikal oli siin Tõnu Kõrgessaar, kes tuleb veel praegugi vaatama.

Praegu on peaaegu 51 aastat staaži. Peaksite 60 aastat ära töötama.

Vanus tuleb peale, suvel saan 78. Ise hingelt ei tunne. See on imelik, tunne on nagu varem. Vanuse pärast ei ole ükski asi tegemata jäänud. Aga kui palju koolikaaslasi ja klassikaaslasi on aastakümneid tagasi juba surnud!

Olete ka Hummulist pärit, selles mõttes igati patrioot.

Hummulis sündinud 1941. aasta 23. juulil. Nalja teeb, et kui käin koolimajas, siis räägin, kus olen sündinud: selles ruumis, kus on praegu Hummuli kooli kantselei. Ema tuli metsast kolme kilomeetri kauguselt mustikatega. Tal oli kokku lepitud, et müüb vene sõjaväelastele mustikaid.

Vahel kiusatust pole tulnud midagi hoopis muud teha või ära kolida?

Kolida küll mitte. Vahel linnast kollektiivid ütlesid, et tuleksin ära nende juurde. Et siin on mul ju igav. Palju aastaid ei olnud mul ühtegi sõpra. Siis mõtlesin mõnikord tõesti, et on halb. Aga lõpuks tekkis mõni sõber ikka ka. Ja nii üllatav kui see on, isegi praegu on kaks sõpra. Üks on 46- ja teine 72-aastane. Hommegi saame Valgas kokku.

Aga elukaaslane?

Tema suri ammu.

Teie raamatutes on palju lapsepõlvemälestusi. Mõtlete tihti minevikust?

Jah. Teemasid tuli nii palju. Alguses mõtlesin, et 17 lugu panen kirja. Ajaleht Valgamaalane hakkas neid avaldama. Üle 200 loo ilmus seal. Hommikulgi panin ühe kondikava kirja. Praeguseks on umbes 1200 lugu kokku.

On, mida meenutada. Meie suguvõsas on nii mõndagi juhtunud. Juba minu vanaema kohta oli ühes vanas lehes. Muide, meil on pikne kaks korda sisse löönud sellesse majja, kus elan. Vanaema lõi surnuks ja õde oli süles pooleteiseaastane, aga ta jäi ellu. Siis oli lehes, et Hummulis lõi pikne sisse ja lõi 64-aastase vanakese surnuks. Vanakese (naerab).

Elmar Orava teosed on välja pandud ka Hummuli raamatukogus. Foto: Tiit Loim / Lõuna-Eesti Postimees

Eneseabiraamatud ütlevad, et tuleb hetkes elada. Kas ohtlik pole palju minevikust mõelda?

Eks ta ole jah, aga minevik on mulle kõige armsam.

Olete nostalgiline inimene?

Seda küll. Mõni ütleb, et see on halb, aga mis seal ikka: oleneb sellest, millise iseloomuga keegi on sündinud.

Kust sai alguse teie side Mulgi murdega?

Lapsest saadik oleme kodus Mulgi murdekeeles rääkinud. See on ainuke asi, mida sajaprotsendiliselt oskan. Kui selle tööga alustasin, oli tohutu palju vanu lugejaid, kes rääkisid murdekeeles. Aga kui koolis käisin, oli murdes rääkimine keelatud. Nüüd on see väga au sees, käin Mulgi murde ringis Tõrvas ja üks raamat on täiesti murdekeeles kirjutatud («Kui me viil latse ollimi» – toim).

Kuidas veel aega veedate?

Ootan kevadet. Mul on väike aiamaa. Kasvatan üht-teist, kartulit. Väike kasvuhoone on. Suvel käin seenel ja marjul, marineerin. Reisin, Euroopas. Väga pikki reise ei taha enam ette võtta. Itaalias käisime kaks aastat tagasi. Sel suvel lähme Moskvasse, Tõrva gümnaasiumi vene keele õpetaja Talvi Must organiseerib.

Üks teie teos kannab pealkirja «Igatsus õnne järele»...

Too oli igatsus sõpruse järele. Paaril korral tuli kahetseda ka, ei osutunud sõprus tõeliseks sõpruseks. Üks sõber tahtis nii-öelda elumeestega suhelda, kes vanglas olid olnud, et nendega on huvitavam. Läksime suure tüliga lahku.

Aga mis õnn teie jaoks praegu tähendab ja kas olete õnnelik?

Olen jah küllaltki. Mis tingimustes ma olen kasvanud – tohutult vaeselt, ilma isata. Olen elus saavutanud üsnagi palju. Inimesed on ka õnneks minuga heatahtlikud olnud.