/nginx/o/2016/08/29/5772719t1hfae3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/13/11712818t1h54a0.jpg)
Ajakirjanik Joosep Värk kirjutas täna, et Karel Tammjärve ausana paistev ülestunnistus on mehine ja teeb temast kangelase. Sellega ei saa nõustuda, kuna me ei tohi oma standardeid nõnda madalaks lasta.
Tiit Loim: Tammjärv ei ole kangelane
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dopingujuhtum mängib meie psüühikaga nagu film, kus paha poiss näitab vahepeal inimliku käitumise märke – see paneb meid talle kaasa elama ning soovima libastumised andeks anda. Ilmselt on tegu meile kaasa antud bioloogilise mehhanismiga. Midagi samalt segaselt psühholoogiliselt tasandilt nagu Stockholmi sündroom, kus pantvangid oma kinnihoidjat õigustama asuvad.
Kui asja puhtteoreetiliselt vaadata, siis Tammjärv kõndis ebaausat teed ju mitu aastat. Ta ei ole avaldanud, et tal oleks olnud plaan peatuda või avalikkuse ette tulla, kui dopingukütid poleks talle ja Veerpalule jälile saanud. Õige oleks olnud sellest kõigest kohe teada anda. Kui kas või 2016. aastal kontaktide saamise järel oleks peetud selge häälega pressikonverents ausate ülestunnistustega, võiksime ehk rääkida kangelastest. Tekkinud olukorras on küll ka võimalik käituda halvemini ja paremini, aga algne kuri on spordile juba sündinud.
Samas on Tammjärve käitumine võrreldes teiste asjaosalistega tõepoolest kordades mehisem. Mati Alaveri Anu Sääritsale antud intervjuu on suurepärane analüüsimaterjal ajakirjandusõppe intervjueerimise seminari. Nõuab väga suurt vaimupingutust, et säärane kohutav põiklemine väheste antud minutitega oma küsimustega lahti muukida. Et Tammjärv on «praktiliselt ainus,» kellele Alaver dopinguarsti kontakte vahendas, on ikka hämamise puhas kuld.
Dopingu kriminaliseerimise debati kõrval on peamine küsimus, et kellelgi peab olema seaduslik õigus juhtumiga seotud inimestelt need vastused ikkagi välja nõuda ja kohustus see avalikkusele vahendada. Nii defineerimata mõiste kui avalik huvi ka pole, siis siinkohal väljendub see väga tugevalt – ei saa lubada, et soovi korral võivad osalised lihtsalt peitu pugeda ja varsti unustame asja taas. Murdmaasuusatamine oli aastaid meie rahvuslik uhkus. Autoliisingu peatamisest üksi inimestele meelerahu pakkumiseks ei piisa.