Jaan Rapp: kas see on lõpp?

Jaan Rapp. Foto: Arvo Meeks

Kui Eesti murdmaasuusatamist eelmised dopinguskandaalid tabasid, tekitasid need ühiskonnas võimsa eitava vastureaktsiooni. «Meie omad ei ole sellised! Meie omad on ausad ega tarvita dopingut! See on kadedate konkurentide alatu laim,» võis selle reaktsiooni sõnades kokku võtta.

Andrus Veerpalu tabanud dopingukahtlustuste puhul moodustati isegi Facebooki-grupp «Usume Andrus Veerpalu», mis olemas siiani. Viimastel päevadel on aga grupi liikmete arv teadaolevatel andmetel oluliselt vähenenud. Sest erinevalt varasematest kordadest on üks asjaosalistest Karel Tammjärv oma süüd tunnistanud ja heitnud oma ülestunnistusega varju ka meie suusaspordi suurmeestele Mati Alaverile ja Andrus Veerpalule.

Äsjaste sündmuste valguses on raske uskuda kogu Eesti suusaspordi puhtusesse. Kahju, mida on selle mainele teinud Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu, on mõõtmatu ja selle ulatus selgub lõplikult ilmselt alles aastate pärast. Nagu tõdes Valgamaa spordijuht Rein Leppik, kahjustab juhtunu kogu Eesti spordi mainet. Noortetreener Kalju Ojaste aga ütles, et hooaja lõpul tuleb tegijad kokku koguda ja vaadata, mis edasi saab.

Ilmselgelt enam vanamoodi jätkata ei saa. Tahaks uskuda suusakoondise treeneri Anti Saarepuu pisaraid pressikonverentsil ja tema kinnitusi, et mees ei teadnud sportlaste dopingutarvitamisest midagi. Aga kui kõik ongi nii, nagu Saarepuu räägib, tekib ikkagi küsimus, kuidas ta treenerina midagi ei kahtlustanud. Ja mainitud juhul on ka liigne usaldamine patt, mis nõuab vastutuse võtmist ja taandumist. Vähemasti mingiks perioodiks.

Meil on tublisid noortetreenereid, kes loodetavasti Eesti suusasporti edasi suudavad viia. Aga ilmselt pole neilgi kerge vaadata silma oma hoolealustele, kes küsivad, kas spordiski on nii, et teha võib kõike – peaasi, et vahele ei jää. Ja mida peavad vastama noored suusatajad, kui nende eakaaslased kodu- või välismaal mõne aasta pärast küsivad: kuidas teil selle dopinguga on? Vastus, et kuidagi pole, ei pruugi olla veel mõnda aega usutav, isegi kui see on tõsi.

Mainitud juhul on ka liigne usaldamine patt, mis nõuab vastutuse võtmist.

Ükskõik milline karistus määratakse Karel Tammjärvele või Andreas Veerpalule, oleks õigem, kui nad Eesti suusaspordist igaveseks taanduksid. Sest ainult nii võib loota, et eelmisel nädalal tekitatud haavad armistuvad ja me võime filmiklassikast pärit fraasiga tõdeda: «See ei ole lõpp: kõik kestab edasi.» Ja mõelda nii vastates Eesti suusasporti, mitte dopingu tarvitamist.