Veiko ja Hele Pormeister: Tahame olla riigile võrdväärsed partnerid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti päästel on kaks tugisammast: riiklik ja vabatahtlik. Riiklikes komandodes töötavad päästeameti koosseisu kuuluvad kutselised päästjad, kellele riik tagab nõuetele vastavad töö- ja puhkeruumid, tehnopargi, kaitseriietuse ja muu tarviliku.
Vabatahtlikud komandod on valdavalt iseseisvad mittetulundusühingud, keda esindab Päästeliit ning rahastab põhiliselt samuti riik päästeameti kaudu. Vabatahtliku tasu on teadmine, et ta aitab oma kogukonda, ning väike kompensatsioon väljasõidul oldud aja eest. Karula vabatahtlike kogemuse järgi ei võta päästjad enamasti seda summat välja, vaid jätavad annetusena seltsi arendamiseks.
Päästeliit on vabatahtlike maa- ja merepäästjate ühendamiseks ning esindamiseks loodud vabaühendus. Päästeametil ja -liidul on ühised eesmärgid: ennetada õnnetusi, päästa elu, vara ja keskkonda. Priitahtlike komandodega on päästeamet seotud koostöölepingute kaudu, mille alusel on vabatahtlikud võtnud endale kohustused, näiteks sõita välja hiljemalt kümme minutit pärast väljakutset. Häireolukordadele reageerivad kutselised ja vabatahtlikud komandod ühiselt häirekeskuse kaudu.
On äärmiselt teretulnud, et nii kutseliste kui vabatahtlike tahe seista kogukonna turvalisuse eest on kõrge ja päästjate maine Eestis väga hea. Seda illustreerib kõnekalt enam kui kuuekordne vabatahtlike arvu tõus ajavahemikul 2011–2018. Eestis on praegu ööpäevaringses valmisolekus enamik 117 vabatahtlikust ja kõik 72 riiklikku komandot. Vabatahtlikke oli mullu ligi 2000, kutselisi 1700.
Kolm suurimat murekohta on meie hinnangul üldine rahapuudus, vabatahtlike päästjate vähene kaasatus määrava tähtsusega otsustusprotsessidesse ning väärilise tunnustuse puudumine. Raha vähesus sunnib komandosid hoidma töös kuni mitukümmend aastat vanu pääste-, metsakustutus- ja paakautosid. Karula vabatahtliku tuletõrjeseltsi kahest kõige enam kasutuses olevast autost on üks 47- ja teine 39-aastane. Keegi ei kujuta ette, et politsei sõidaks täna väljakutsele 1972. aasta Žiguliga, aga suur osa priitahtlikest komandodest töötab vanade Lääne masinate või Nõukogude ajast pärit ZILide ja GAZidega. Kui kõik Eesti vabatahtlike autod tuua ühele platsile kokku, saaks sellest maailmatasemel tuletõrjemuuseumi.
Väiksemateks projektideks saame kirjutada rahataotlusi ise. Karulas saime niiviisi mullu osta väliõppeklassi varustuse ning korraldada tuleohutuspäeva.
Kui kõik Eesti vabatahtlike päästjate autod tuua ühele platsile kokku, saaks sellest maailmatasemel tuletõrjemuuseumi.
Kuna oleme sunnitud aktiivselt lisaraha otsima, võiks komandodesse jätkuda vabatahtlikke, kelle põhitöö ongi projektide kirjutamine. Miks? Päästjad on sageli pereinimesed, kel on oma päevatöö, mille kõrval ollakse ööpäevaringsetes valvetes, käiakse väljakutsetel, tegeletakse täienduskoolitusega ning hoolitsetakse depoo ja autode eest. Seega on priitahtlike pritsimeeste koormus väga suur ning kuskil tuleb ette piir.
Samas ei peaks komandod muretsema elementaarse tööks tarviliku varustuse pärast. Sotsiaalmeedias levis hiljuti teade, et Hüüru vabatahtlik päästekomando hankis tööks hädavajaliku kaitseriietuse kohaliku omaalgatuse programmi kirjutatud projekti abil. Näiteid on üle Eesti teisigi ning olukorda ei saa kuidagi pidada normaalseks.
Meil on Karulas tarvis nii uut põhi- kui ka paakautot. Remonti vajab hoone, samuti amortiseerunud sõiduteed, hankida tuleb varustust. Päästeameti eraldatud aastaeelarve on keskmiselt 12 000 eurot. See ei võimalda koguda sissemaksu autode liisimiseks ega remondilaenuks ka siis, kui ostaksime kümne aasta vanused kasutatud autod ning kärbiksime märgatavalt remonttööde mahtu. Jätkusuutlik riigi panus peaks algama 30 000 eurost. Samuti võiks luua soodustusi eraettevõtetele, et nad oleksid huvitatud vabatahtliku päästesektori toetamisest.
Teine tugevat arendamist vajav valdkond on kaasatus otsustusprotsessidesse. Päästeliidu esindajad peaksid kuuluma päästeameti töörühmade ja komisjonide koosseisu. Neil peaks olema õigus võrdväärsete partneritena kaasa rääkida vabatahtlikke puudutavates finants- ja arenguküsimustes enne otsuste teatavaks tegemist.
Kolmandaks: päästeameti strateegias aastani 2025 on eesmärk tõsta vabatahtlike hulk 4000ni, mis ületaks kutseliste arvu poole võrra. Mis paneb inimese ohverdama oma vaba päevast aega ja ööund ühiskonna heaks? Ühest küljest ilmselt lihtne omakasu: ise päästega tegeledes saab olla kindel, et ka minu katus on kaitstud ja kogukond turvaline. Lisaks soov ennast teostada, õppida ja areneda. Tänuks ootavad nad suhteliselt vähe. Lisaks heale enesetundele oma panuse andmise eest on meeldiv, kui nende tegevust märgatakse.
Seni on jäetud pressile korduvalt mulje, et mingid saavutused on vaid päästeameti nimekirjas, ehkki nende taga on hulk priitahtlike pritsimeeste tööd.
Leiame, et vabatahtlikud on ära teeninud õiguse tunda end päästeameti pressikonverentsidel ka reaalselt sama oluliste partneritena, nagu nad on iga päev oma valmisolekult. Selleks peaks laua taga leiduma koht ka Päästeliidu esindajale. Siis ei tekiks avalikkuses ebaõiget muljet ja oleks kaetud vabatahtlike tunnustusevajadus. Seni on jäetud pressile korduvalt mulje, et mingid saavutused on vaid päästeameti nimekirjas, ehkki nende taga on hulk priitahtlike pritsimeeste tööd.
Samuti peame olema nähtaval, et kogukond ja ettevõtjad teaksid, kes me oleme ja mis on meie roll ühiskonnas. Siis oleks erasektoril suurem motivatsioon ja teadlikkus meie töösse panustada, toetades nii raha kui ka uute liikmetega. Arenenud riikides tuleb suur osa toetusest just seda teed pidi.
Kui aegade jooksul on siin-seal avalikkusele välja öeldud, et vabatahtlikud on oluline jõud riigi turvalisuses, siis soovime, et partnerlus oleks võrdväärne. Oleme oma osa alati andnud ja teeme seda ka edaspidi. Äsjaste valimiste taustal soovime tulevastele poliitikutele ja ametnikele tahet ja jõudu teemasse rohkem süveneda ning panustada.