Ehete väljanägemisel ja kandmisel on seos
6. märts 2019, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige lihtsam viis hõbeehet puhtana hoida on seda kanda – veerevale kivile ei kasva sammal ning iga päev kantavatelt ehetelt hõõruvad keha ja rõivas oksiidikihi ära. Mustrisügavusse mustus siiski poeb, protsesse käivitavad ka kehakeemia ja kosmeetika. Aga selle vastu on rohtu.
Ehtekunstnik ja Rakvere Athena Maja huvikooli õpetaja Harvi Varkki selgitab, et hõbedal ning hõbedal on vahe – kõik oleneb proovist.
«Hõbedasulamiks sulatatakse kokku puhas hõbe ja vask. Proov näitab, mitu protsenti vaske on pandud hõbedasse. Vene ajal oli levinud proov 875, mis tähendab, et 87 protsenti oli seal hõbedat ja 13 protsenti vaske. Kõrgem proov oli toona 916 – niisugust hõbedat kasutati tavaliselt juveelitehastes lauahõbeda tegemiseks. Tänapäeva proovistandard on 925. Kui puhast hõbedat ja prooviga hõbedat võrrelda, siis puhas hõbe on tunduvalt valgem, prooviga hõbe hallikam,» räägib Harvi Varkki.
Sama lugu on kullaga – kuldehete koostisse kuuluvad ka hõbe ja vask.
«Tavahõbedas on tänapäeval 7,5 protsenti vaske, kulla puhul (proov 585) on lisandeid 41 protsenti – kulla värv sõltub hõbeda- ja vaselisandite proportsioonist. On rohekas, oranžikas, punakas, roosa, valge kuld. Valge kulla puhul kasutatakse näiteks pallaadiumi, mis on suhteliselt stabiilne ja vähetundlik oksüdeerumise suhtes,» selgitab Varkki.
Nii hõbe kui ka kuld on hästi töödeldavad materjalid ning säilitavad mitmesugustes tingimustes oma omadused, kuid vaske lisatakse neisse tugevuse saavutamiseks – ehe kulub vähem ja peab paremini vastu. «Ehete seisund ja väljanägemine on tihedalt seotud nende kandmisega. Kui ehet kantakse, püsib ta puhta ja kenana. Kõrgema prooviga esemed püsivad valgemana,» teab Harvi Varkki kõnelda.
Hõbeehetele tekkiv tume kiht on vaskoksiid. Kui hõbeasja mitte kanda, vaid sel laekas seista lasta, siis see oksüdeerub. «Kui seda kaelas kanda, püsib puhtana, aga kulub,» ütleb Varkki.
Kunstnik rõhutab, et ehet mõjutavad suuresti kandja kehakeemia ning kosmeetika. «Higiga eralduvad ained, mis on inimese organismis ülekaalus ning reageerivad ehtega.»
Põhiline element, mis hõbeda tumedaks muudab, on Varkki sõnul väävel. «Kui hõbe- või kuldehted liiga kiiresti oksüdeeruvad, on põhjust vaadata üle oma kosmeetika,» soovitab ta ja lisab, et kui hõbeasjaga näiteks järve ujuma minna, võib see pärast suplust olla tumedamaks läinud – ilmselt on vees leiduvad väävliühendid oma mõju avaldanud.
«Ka ei maksaks hõbelusikaga muna süüa, sest munas olev väävel reageerib hõbedaga ning tunda on imelikku maitset,» märgib Harvi Varkki.
Loevad ka ehete hoiutingimused: hea, kui ruum on kuiv, stabiilse temperatuuri ja vähese õhuniiskusega. «Vana soovitus on pakkida ehe siidpaberisse ja panna siis karpi. Siidpaberil ei ole sees väävlit nagu tavapaberil. Aga pakkimiseks sobib ka pehmem kangas,» soovitab kunstnik.
Hõbeda saab kõige lihtsamalt puhtaks sidrunhappega
Vene ajal oli rahva seas levinud moodus puhastada hõbedat hambapulbriga. «Hambapulber on sisuliselt kriidipulber. See toimib, kuid tuleb arvestada, et see on abrasiivne ja kraabib ehet – teeb puhtamaks, aga kulutab ja matistab pealmist pinda. Kui nõnda pidevalt teha, on aastate pärast kulumisjäljed näha,» hoiatab Harvi Varkki.
Omal ajal puhastas ta kunstiinstituudi tudengina esimesed hõbeasjad tugeva ventilatsiooniga spetsiaalses ruumis väävelhappe, vanarahva keeli lõngaõli abil.
«Elektripliidil soojendati roostevabas või seatinast nõus väävelhappelahust, kus keedeti hõbedast ehteid – need läksid ilusti puhtaks ja valgeks,» ütleb kunstnik. Ta lisab, et seljas olnud rõivastelt võis pärast sellist protseduuri leida küll väikeseid auke sealt, kuhu hape oli pritsinud.
Varkki märgib, et tänapäeval on kaubandusvõrgust saada spetsiaalseid ehete puhastusvahendeid nii vedelikuna, millesse ehteid ligunema panna, kui ka immutatud pehmete lappide kujul. Kuid ta ise soovitab koduseks puhastusvahendiks hoopis lihtsasti kättesaadavat sidrunhapet.
«Olen lugenud primitiivsetest töömeetoditest, kus puhastamiseks kasutati sidrunitest saadud hapet. Vahemere maades ja Aafrikas kasutati sidruneid aastasadu tagasi esemete puhastamisel. Näiteks kullavalu lõppviimistlusprotseduur sisaldas Aafrikas ka sidrunivees kuumutamist,» kõneleb Harvi Varkki.
Sidrunhape on aga sidruni mahlast veelgi tõhusam. Enne kui oksüdeerunud ese happesse panna, tuleks eemaldada mustus mehaaniliselt: nühkida ehet harjakese või svammiga soojas seebivees, nii eemaldub kandja higi ning lahtine mustus.
Seejärel võtta kuumakindel klaasnõu, emaileeritud kopsik, mille email on täiesti terve, või roostevaba nõu, mille kohta on teada, et tegu on kvaliteetse roostevaba materjaliga. Nüüd tuleb valmistada 10–15-protsendine sidrunhappelahus. «Lahus kuumutada umbes 80 kraadini, sel temperatuuril on näha auru, panna ehted sisse ning kuumutada neid veidi – otseselt keema ei ole vaja lasta,» õpetab Varkki.
Pärast happes kuumutamist tuleb loputada ehet puhta veega.
Kui ehetel peaks olema õrnu kivisid – türkiisid, korallid, pärlid –, siis neid kuumutada ei tohi. Sellised iluasjakesed tuleks Varkki sõnul viia puhastamiseks juveliiride kätte.
«Osa kive, mõned poolvääriskivid ja klaas siiski kannatavad kuumutamist, aga see tuleks kindlasti enne kindlaks teha,» täpsustab kunstnik. Virumaa Teataja
