/nginx/o/2019/03/13/11862487t1hff05.png)
Kultuuriminister Indrek Saar tunnistas Muinsuskaitseameti ettepanekul kultuurimälestiseks kolm muistist. Kaitse alla võeti Saaremaal Viidu-Mäebe külas asuv Viidumäe kalme ja ohverdamiskoht, Tartumaal Peipsiääre vallas Lahe külas olev Lahepera asulakoht ning Soe kalmistukoht Võrumaal Järvere külas.
„Kõik kolm arheoloogiamälestist kannavad teaduslikku informatsiooni inimtegevuse vanemate jälgede kohta. Riikliku kaitseta ohustavad neid detektorirüüste, mitteteaduslikud kaevamised ja teadmatusest tulenev lõhkumine“, ütles Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes. „Mälestiseks tunnistamisega tagatakse muististe ja nende kultuuriväärtuse säilimine ning võimalus teaduslikuks uurimiseks,“ lisas ta.
Soe kalmistu ja asulakoht on mitmekihiline muististe kompleks, mis koosneb pronksiaegsest asulakohast, maa-aluste põletusmatustega muinasaegsest kalmest ning keskaegsest külakalmest. Muististest vanim on nooremasse pronksiaega dateeritud asulakoht, mille kultuurikihist avastati leide perioodist 10. kuni 3. sajand eKr. Muinasaegne kalme oli kasutusel maa-aluste põletusmatuste matusepaigana rooma rauaajal 50 kuni 450 pKr. Kesk- ja varauusajal on Soe kõrtsi vastas olevat küngast kasutatud külakalmena. Soe kalmel ja asulakohal säilinud matused ja arheoloogilised leiud on hindamatu allikas muinas- ja keskaja ühiskonna, majanduse, religiooni ning elu- ja loodusolude uurimisel. Lisaks teaduslikule potentsiaalile väärib arheoloogiline matusepaik säilitamist kollektiivset mälu ja kultuuritraditsioone kandva maastikuobjektina.
Viidumäe kalme ja ohverdamiskoht on rauaaegne matmiseks ja rituaalideks kasutatud looduslik pühapaik. Uuringute käigus avastatud leidude põhjal on kalme ja ohverdamiskoht olnud kasutusel ajavahemikul 600 kuni 900 pKr ehk eelviikingi- ja viikingiajal. Tegu on perioodiga, millest ohverdamise ja matmiskombestiku kohta on vähe arheoloogilisi andmeid ning seetõttu on Viidumäel paiknev muistis ainulaadne. Viidumäel on mitme sajandi vältel ohverdatud relvi ja ehteid. Ka teevad Viidumäe eriliseks otsesed viited inimeste ohverdamisele.
Lahepera asulakoht oli kasutusel perioodil 7000 kuni 1800 eKr. Geoarheoloogiliste uuringute järel tuli välja kiviaegseid kivi- ja luuesemeid ning arheoloogiline kultuurikiht. Kiviajal oli Lahepera järve veetase tunduvalt madalam ning kaugele sisemaale ulatunud kitsas tuultest varjatud laht oli sel ajal sobiv koht elamiseks. Seetõttu asubki arheoloogiline kultuurikiht suures osas järves ning tänu märgalale on seal väga head eeldused leidude säilimiseks.
Eestis on kokku üle 26 000 kultuurimälestise, millest umbes pool on kunstimälestised nagu kirikuvara, monumendid ja kunstiteosed. Arheoloogiamälestisi nagu asulakohad, kalmed, kultuskivid, hiied või laevavrakid on Eestis kaitse alla võetud umbes 6600.
/nginx/o/2019/03/13/11862488t1h9ed9.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/06/7285551t1he68e.png)