Head emakeelepäeva!

Lõuna-Eesti Postimehe keeletoimetaja Aime Hõbejõgi. Foto: Postimees.ee

Ehk mäletate lapsepõlvest muinasjuttu, kus isa palus oma suureks sirgunud pojal tuua rännakutelt kaasa kaks asja: üks neist maailma parim ja teine halvim. Noormees tõi... keele. Kaks ühes. Ja põhjendas: keelega ehk oma jutuga saab inimene teha teistele palju head, aga ka rohkesti halba. Oleneb inimesest. Hoidkem siis oma ilusat emakeelt ja kasutagem seda ikka kui maailma parimat asja! Neile aga, kes mainitud muinasjuttu kuulnud pole, pakun lugemiseks enda kirjutatud uusversiooni.

***

(Pühendatud feministidele ja soovolinikele.)

Elas kord Valgamaal üks püstirikas äridaam, kes valmistus oma ilusaid briljantidega kaunistatud kõrvu pea alla panema. Kuna varandust, mida pärandada, oli palju, kuid lapsi kaks – kaksikutest õed Essa ja Tessa –, murdis ta nüüd pead, kuidas vara jagada.

Pragmaatilisemale ning vahedama ja jahedama mõistusega tütrele tahtnuks jätta firmad, et naisettevõtlus küündimatust regionaalpoliitikast hoolimata Eestimaa ääremaal jõudsalt edasi areneks; emotsionaalsemale ja romantilisemale tulisüdamele aga pärandanuks avara koduhäärberi, kuhu mees majja võtta, et siis Valgamaale järelkasvu sünnitada ning abikaasat ja lapsi kasvatada-kantseldada.

Kutsuski siis piigad oma palge ette.

«Minge, mu kallid, mõneks ajaks laia maailma. Vaadake ringi, kuidas seal elatakse, ning õppige, mis õppimist väärt. Kolme aasta pärast ootan teid tagasi – sinul, Essa, kaasas maailma kõige halvem asi, mida rännakutel kohtasid, ja sinul, Tessa, kõige parem.»

***

Aeg tuli maa ja mere päält ning olidki neiud kodus tagasi. Jällenägemise rõõmupisarad kuivatatud, tuligi ilmaränduritel nii parim kui halvim asi lagedale kraamida.

Essa koukis reisikotist välja nuhvli, ja Tessa – oh üllatust! – täpselt samasuguse vidina, vist ainult mudel oli teine.

«Mhmm,» oli perekonnapea segaduses-hämmelduses ehk semmelduses, «palun selgitust. Essa esimesena!»

«See nuhvel siin...»

«Mis asi?» lõikas auväärne matroon vahele.

«See on nagu nutitelefoni ja tahvelarvuti ristsugutis,» seletas Essa ja jätkas:

«See sümboliseerib mul internetti, mis on tõesti maailma HALVIM asi. Saavad ju õelad inimesed selle kaudu anonüümselt teisi halvustada ja laimata ning pori loopida, ilma et ise selle eest vastutama peaksid. Samuti saab internetis teha ajupesu, levitada valet ja demagoogiat, lekitada teiste inimeste saladusi ning sekkuda nii sügavalt teise isiklikku ellu ja teda häbistada, nii et meeleheitel ligimesel ei jää muud üle, kui kilekott pähe tõmmata ja Lätimaale elama minna.

Lisaks sellele saab interneti kaudu teistelt raha välja petta, nii et petjast ei jää halba haisugi järele, mille abil talle jälile saaks jõuda. Ja veel plagiaat – iga aferist võib võõra loomingu enda omaks tunnistada, et end võõraste sulgeda ehtida ja pärjatud saada.

Pealegi saab õhutada süüdimatult masse vägivallale ning iga väärastunud psüühikaga kõlupea võib leida internetist pommiehitusõpetuse või miskit veel hullemat, et ümberringi hävingut ja surma külvata ja...»

«Aitab küll!» olid emal silmad disainer Karli puitraamidega prillide taga juba õudusest pärani ning Bastioni elegantsesse kostüümi emmatud rind üles-alla hingeldamas, nii et tema kaasa pidi kööki suhkruvee järele jooksma. «See internet on ikka tõesti maailma kõige koletum ja jäledam asi!»

Kui ema oli endale natuke aega peene lehvikuga (Aunaste käest kirbuturult ostis, sest tõeline ajaga kaasas käiv äridaam oskab ka taaskasutusest lugu pidada) tuult lehvitanud, Valga Mooni kenadest nahkkingadest vabastatud varbad lõdvestuseks tumbale tõstnud ning tubli sõõmu külma suhkruvett joonud, kõlas juba rahunenud häälel korraldus: «Ja nüüd, Tessa, on sinu kord.»

«Eks sümboliseerib ka minu nuhvel internetti, mis on ju maailma PARIM asi, mis inimesed iial leiutanud,» alustas Tessa kõigi kodakondsete järjekordseks semmelduseks.

«Saab ju interneti teel edastada kohe ja vahetult tunnustust vaimustava loomingu loojatele. Ja kõik need head loojad, kes ehk oma teel kõhklevad, saavad sellest innustust luua veelgi rohkem. Luua ilu siia maailma!

Ka säästab internet tohutult meie kallist aega. Nii mõnedki tüütud argiaskeldused, nagu näiteks maksude maksmine ja palju muud, saad sa internetis naksti ära ajada, ilma et peaks sinna-tänna kohale vantsima ja järjekordades seisma.

Ja kui igatsus kellegi kalli, kuid kauge inimese järele kimbutama hakkab, saad ta Skype’iga oma arvuti ekraanile võluda ning temaga silmast silma juttu puhuda.

Pealegi saab internetis algatada heategevuskampaaniaid, kus osavõtlikud inimesed heal meelel annetavad oma raha nõrgemate kaitseks ja toetuseks, olgu need siis lemmikloomad või inimloomad – need, kes me kõik ju oleme, mõnel on lihtsalt paremini läinud kui teistel. Aga ärgem unustagem ka neid teisi.

Internetist saab ka tohutult inspiratsiooni ja mõtteainet loominguks – olgu see siis sõnaline, pildiline või käsitööaineline.

Ja siis veel kõik need head filmid ja muusika...» oli Tessa juba täitsa pöördes, sest tema nuhvlist olid kõlama hakanud Valgast pärit ja nüüdseks juba üleilma tuntud džässmuusiku Raul Söödi saksofonihelid, mida kõik lummatult kuulama jäid.

Kui muusika oli vaibunud, kõlas ema korraldus: «Nüüd kõik magama! Hommik on õhtust targem.»

Oli mõtteainet.

***

Järgmisel hommikul...

Kui kõik kodakondsed olid elutuppa kogunenud, andis ema oma otsusest teada.

«Mu kallid tütred Essa ja Tessa! Olete mul mõlemad ühtmoodi nutikad ja targad tüdrukud, sestap ei taha ma oma pärandusega teie edasisele eluteele rööpaid ette seada, vaid pärandan kõik, mis mul on, teile kahe peale võrdselt. Jagage vennalikult õdede vahel ja otsustage ise, kellele mida ja mida kellele rohkem. Ja ärge unustage:

pole halba ilma heata,

musta ilma valgeta,

varju ilma valguseta.»

***

(Autori õiendus: mulle muidu mehed meeldivad küll. See ei loe, et seekord ühele sellisele pelgalt suhkruvee toomise funktsiooni andsin.)