Arved Breidaks: otsides midagi erilist

Arved Breidaks. Foto: Arvo Meeks

Tartu soovib olla 2024. aastal Euroopa kultuuripealinn, kuid et selleks saada, tuleb välja pakkuda midagi erilist, mida ainult Emajõelinna valitsetavas Lõuna-Eestis leidub. Lihtne öelda, sest lõputuna näivail «millegi erilise» otsinguil hakkab ära ununema, kas meil üldse enam midagi tavaline ongi.

Tartlased tuuritavad praegu Lõuna-Eesti maakondades, kohtuvad inimestega, et nõristada neist välja viimanegi piisk püha erilisuse nestet. Seda ei saa pahaks panna, sest reeglid on reeglid ja lõunaeestlased ise on koostööst samuti huvitatud. Juhtub Tartul seekord hästi minema ja kultuuripealinna tiitel saadakse kätte, tiksub sealt küllap eurosid ka Emajõest allapoole jäävatele kultuurikorraldajatele, majutajatele-toitlustajatele.

Räpinas peetud aruteluõhtu tulemusel jõuti järeldusele, et Põlvamaalt on eriliste asjade kategoorias välja pakkuda puhas loodus, puhas toit, rikas kultuuripärand, Lämmijärve rand ja üht-teist veel. Tõenäoliselt jõutakse sarnasele tulemusele ka Võrumaal, kus loetellu lisatakse setu kultuur ja võrokeste suitsusaun.

Mis selles kõiges erilist on? Kohaliku inimese jaoks tegelikult polegi. Eurooplase jaoks? Mine võta kinni, järsku midagi on.

Vahest peaks hoopis hinge tõmbama ja loobuma ihast paista iga hinna eest eriline välja.

Küsimus on hoopis selles, kas tähelepanu saavutamiseks tuleb end iga hinna eest eksponeerida kui erakordsuse eksemplit. Eriti olukorras, kus me ise ei pruugi enda erilisusesse väga uskudagi. Kas turist, kellele lubatakse Lõuna-Eesti erilisust, ka tegelikult tunneb, et on millegi erakordse tunnistajaks? Või vaatab ta meid samasuguse pilguga, nagu president Kersti Kaljulaid tammuvaid kaikamehi Vanuatu lennujaamas?

Ehk peaks hoopis hinge tõmbama ja loobuma ihast paista iga hinna eest välja eriline. Turundajad ähvardavad küll oma kuulsa lausega «eristu või sure», aga seda ei maksa nii üheselt võtta. Vahest võiksimegi olla erakordsed selle poolest, et me iga hinna eest ei ürita erilised olla. Oleme lihtsalt lõunaeestlased, kes elavad oma tavalist elu ja mida vähem meid segatakse, seda parem. Pole meile ka turiste vaja! Las nad tunglevad Tallinna vanalinnas, ostavad merevaiku ning matrjoškasid!

Ja kui mõni bussitäis turiste ikkagi end kohale pressib, eks siis tuleb neile viisakalt näidata, kuidas Euroopa servas elatakse. Aga seda kõike liigse butafooria ja punnitatud «erakordsuseta». Juhtub aga lihtsast elust huvitatud turiste liiga palju tulema, kehtestame neile kvoodi, kui palju ja millise sissemaksu eest oleme nõus külalisi vastu võtma. Sest mitte miski ei tekita suuremat nõudlust kui defitsiit.