Siim Saavik: kevad ja maamiinid

Siim Saavik Foto: Arvo Meeks

Kevade algust võib ikka meenutada Oskar Lutsu kirja pandud sõnadega: «Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud.» Nii algab kevad looduseski juba palju varem kui kalendris. Veekogude ümbruses on üleujutus, linnatänavatel olnud lumekihi alt aga sulab välja igasugune sodi.

Enne puhastustöölisi kipuvad prügile jaole saama linnud. Nii võib näha justkui mõnest multifilmist pärit stseene, kus varesel on suitsukoni noka vahel. Ega tema siis aru saa, et see sigaret juba mullu lõpuni tõmmatud on. Laiali veavad nad leitud rämpsu seda teadmatagi.

Soojenevate ilmadega käib kaasas muudki sodi, mida isegi varesed nokkida ei taha. Ma ei räägi siin kiviklibust, mida iga päev oma saabastest näppudega välja kougin. Küllaltki ebameeldiv, aga talutav. Pealegi ei maksa unustada, et tänu sellele klibule jõudis talvel libedaga tervelt koju nii mõnigi hingeline, kes ehk muidu kukkunud oleks.

Räägin seekord hoopis ühest eriti ebameeldiva haisuga sodist, kuhu sisse astudes tuleb jalanõud kiiremas korras kange pesuvahendiga puhtaks küürida. Nimetagem neid maamiinideks, mida tekitavad inimeste parimad neljajalgsed sõbrad.

Nimetus «maamiinid» on igati asjakohane, sest nende vahel kõndides tekibki tunne, nagu kõnniksid miiniväljal. Kevadeks on need jõudnud juba üksjagu mulla sisse vajuda, varitsedes seal pahaaimamatut jalakäijat. Üks vale samm... ja saadki nuheldud jälgi haisupommiga. Mina olen saanud ja päris ebameeldiv oli.

Pargid ja haljasalad kubisevad pruunikatest «koogikestest» ega lase looduse tärkamisest täit rõõmu tunda.

Jumal tänatud, et linnatänavatel blokeerivad miinid teed mõnevõrra vähem. Võib-olla sellepärast, et kaasteeliste silme all ei söanda ka hoolimatu koerapidaja oma lemmiku seedejääke koristamata jätta, kuigi leidub ka selliseid.

Pisut varjulisemates paikades on aga olukord hullem. Pargid ja haljasalad kubisevad pruunikatest «koogikestest» ega lase looduse tärkamisest täit rõõmu tunda. Muidugi pole süüdi loom, kes oma asja ära õiendab just seal, kus tal parasjagu häda peale tuleb. Küll aga võiks tema omanik maamiini kotti pista ja prügikasti viia. See ei nõua väga suurt füüsilist pingutust, kuid ilmselt on puudu tahtmisest.

Kindlasti ei ole olukord muidugi nii hull kui kümme aastat tagasi, aga just lume sulamise taustal tuleb probleem jälle esile. Kevad on kaunis aeg. Loodus tärkab, ilmad lähevad soojemaks ja päevad pikemaks. Kui vaid seda sodi ees ei oleks...