Kaugeim trofee pärines Aafrikast

Valga serval asuvas jahilossis võis laupäeval näha nii uhkeid sarvi, koljusid kui ka hundinahku. Kõik need toodi asjatundjate pilgu ette, et selgitada välja vabariiklikule näitusele pääsevad trofeed.

Nagu Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi asetäitja ja vanem trofee-ekspert Andres Lillemäe eelnevalt Lõuna-Eesti Postimehele ennustanud oli, võiski trofeede seas kõige enam näha sokusarvi ja koprakoljusid. „Metskitsi on kütitud ikka väga ilusti: eriti kui arvestada, et hindamisele tuuakse kütitud sokkude sarvedest ju väike osa,”  avaldas Lillemäe rahulolu.

Sestap hindas sokusarvi lausa viieliikmeline komisjon. „Vaadatakse päris paljusid asjaolusid,” selgitas üks hindajatest Aili Pärtel, kes oli kohale tulnud Kesk-Eestist. „Oluline on muidugi kaal, aga ka maht: seda mõõdetakse spetsiaalse veekaaluga, mida teiste trofeede puhul ei kasutata.”

Veel vaadatakse sokusarvi hinnates nende värvi. „Värv omakorda sõltub sellest, mille vastu loom end nühib,” selgitas Pärtel.

Ja ka see pole veel kõik. Üle vaadatakse ka sarvede küljes olevad väikesed kühmud ehk kibunad. „Kibunatega on nii, et mida rohkem, seda uhkem,” rääkis Pärtel. „Nende rohkus näitab omakorda, et loomal on olnud head elutingimused.”

Sokusarvede tipud peavad kõrge hinde saamiseks olema aga ühtaegu teravad ja lihvitud.

Pärtel ise seekord Valka trofeesid kaasa ei toonud, kuigi ühed avalikkuse ette veel mitte jõudnud sokusarved olevat tal olemas küll.

Seejuures polnud Pärtel 17 trofeede hindaja seas kaugeltki ainus naine. Ainuüksi sokusarvede ülevaatajate seas oli neid kolm.

Seda, et jahipidamine ja trofeedega tegelemine üha enam ka naiste asi on, kinnitas ka Valgamaa kütt Kaisa Kann. „Valgamaal on praegu umbes 30 jahinaist. Meilgi Lüllemäel on neid juba kolm,” rääkis naine, kes sattus jahinduse juurde Valgamaa jahimeeste ühistusse palgaliseks tulles. Nüüd käib ta juba mõnda aega ka ise jahil. Tema töökabinet asub aga sealsamas jahilossis.

Laupäeval Kann oma kabinetis aga istuda ei saanud. Selle olid hõivanud koljude ülevaatajad. Neilgi oli rohkesti tööd. „Kõige rohkem on ootuspäraselt koprakoljusid: paarkümmend,” ütles Virgi Plaks. „On aga hundi, rebase ja mägra koljusid.”

Arvestades, et Eesti metssigasid vaevab seakatk, oli üllatavalt palju ka seakihvasid. „Eks nendest osa ole ka juba varem kütitud,” tõdes Eesti jahinduse üks suurkujusid Kaarel Roht ja näitas enda sõnade kinnituseks ühe kihvapaari juures olevat aastaarvu 2007. „Oluline on vaid, et sama trofee juba varem hindamisel pole osalenud.”

Üllatavalt vähe oli põdrasarvi. Kui hindamise algul avaldas Andres Lillemäe juba kartust, et isegi eksootiliste muflonite trofeesid on põdrasarvedest enam, siis päris nii siiski ei läinud. Selle eest hoolitses eelkõige Hargla kandi jahimees Andres Rõõmus, kes oli toonud kohale nii Valga- kui ka Võrumaa jahimeeste kütitud põtrade sarvi.

Lillemäe avaldas arvamust, et põdrasarvede vähesus viitab loomaliigi üleküttimisele. Selle peale aga ütles Valgamaa jahimees Tõnis Balodis enda kogemusele tuginedes, et kui põtru vähe küttida, toob see peagi kaasa kahjunõude mõnelt maaomanikult, kelle valdustes põder kurja on teinud. „Jah, ega see jahimehe elu alati kerge pole,” tõdes Lillemäe.

Kogenud jahimees Kalev Männiste aga ütles, et Lääne-Eestis kipuvad põdrasarved olema suuremad kui Kagu-Eestis. „Ju sealsetes rabades on paremad elutingimused,” arvas ta.

Ka hirvesarvi oli Lillemäe sõnul kohale toodud oodatust vähem. „Ehk toob mõni siinse kandi jahimees need veel Tartusse,” viitas ta viimasele tänavusele trofeede ülevaatusele.

Kõige kaugem trofee, mis hindajate ette toodi, pärines aga Lõuna-Aafrika Vabariigist. Tegu oli Mario Sootna kütitud pühvli sarvedega.

Kõige kõrgematele hindamiskriteeriumitele vastavad trofeed saavad kuldmedali ning jõuavad üleriigilisele näitusele Põltsamaal. Kuna aga põdrasarvi nappis, siis nende puhul võivad sellele väljapanekule jõuda ka hõbemedali vääriliseks hinnatud trofeed.

Tagasi üles