Kagu-Eestis mälestati märtsiküüditamise ohvreid

• Kagu-Eestis meenutati märtsiküüditamist üheskoos Keenis, Verioral ja Võrus.
• Põlva- Valga- ja Võrumaalt saadeti Siberisse üle 5000 inimese.
• Valitsus kuulutas 25. märtsi ühekordselt lipupäevaks.

Sarnaselt teistele Eesti piirkondadele meenutati täna ka Kagu-Eestis 70 aastat tagasi toimunud märtsiküüditamist, kui Siberi tundmatusse saadeti üle 20 000 eestlase.

Veriora raudteejaamas mälestati esmaspäeval Põlvamaa inimesi, kes 70 aastat tagasi 25. märtsi hommikul siin Siberisse suunduvatele küüdirongidele aeti, et mitte kunagi enam kodumaale naasta.

«Täna tähistame 70 aasta möödumist sellest traagilisest ja kurvast päevast mil viidi ära üle 20 000 või 22 000 inimese,» lausus Memento Põlvamaa  ühenduse juhatuse liige Roman Parmas keskpäeval alanud koosviibimisel. 

70 aastat tagasi valdavalt Võru maakonna osaks olnud praeguse Põlvamaa elanikke küüditati Siberisse kahe jaama – Veriora ja Võru – kaudu, kust ešelonid liikusid aga eri sihtkohtadesse.

«Kui 25. märtsi hommikul kell 5 pealinnas ja kell 6 maakonnakeskustes alustati operatsiooniga, oli Veriora jaama aetud 47 vagunit, mis ootasid kell 5.30 alanud [inimeste] pealelaadimist. Rahvast veeti kokku autodega, hobuvankritega… igal viisil,» rääkis Parmas. 

70 aastat tagasi valdavalt Võru maakonna osaks olnud praeguse Põlvamaa elanikke küüditati Siberisse kahe jaama – Veriora ja Võru – kaudu, kust ešelonid liikusid aga eri sihtkohtadesse. «Veriora jaamast läksid [rongid] Novosibirski oblastisse, aga Võru raudteejaamast, kuhu viidi pooled Põlvamaalt küüditatud, läksid rongid hoopis Irkutski oblastisse,» sõnas Parmas. «Minu vanemad sattusid sinna.»

Vaatamata sellele, et 1949. aasta küüditamise operatsioon nimega «Murdlaine», oli pikalt ette valmistatud, ei õnnestunud küüditajail esimese hooga kätte saada 30 protsenti nimekirjadesse kantuist. Seepärast sattusid küüdirongidele ka hulk inimesi, kes ei oleks pidanud sinna sattuma, kes olid n-ö varunimekirjas, et plaan saaks täidetud.

Inimeste vagunitesse pealelaadimine algas Verioral 25. märtsi hommikul kell 5.30, kuid rongid startisid alles 27. märtsil. «Veriora raudteejaam on viimane jaam enne Vene piiri ja siia oodati ära kõik need kes Jõgevalt maha jäid, kes Tartust hiljem kätte saadi,» rääkis Parmas. «Kujutame ette, mis toimus inimeste psüühikaga, kes istuvad vagunites, kes ei tea, kuhu neid viiakse. Teada oli, et ära viiakse igaveseks ajaks ja teada oli, et kunagi enam kodumaale tagasi ei saa.»

Kokku küüditati Verioras kaudu Siberisse 938 inimest.

Mälestuskogunemine Valgamaal Keeni jaamas 

«Täna 70 aastat tagasi saadeti korda suurim eelmise sajandi inimsusvastane kuritegu eesti rahva vastu,» ütles Memento Valgamaa ühenduse esimees Enno Kase keskpäevasel mälestuskogunemisel Valgamaal Keeni raudteejaamas.

Enno Kase ütles, et teadaolevalt startis 1949. aastal Keeni jaamast 59 vagunit 1045 inimesega. Pukast läks Siberi poole teele 51 vagunit 960 kodust ilmajäetuga. Erinevatel andmetel küüditati Valgamaalt vähemalt 2080 inimest.

Kohaletulnud asetasid küüditatute mälestuskivi ette lilli, pärgasid ja küünlaid.

Võru raudteejaamas meenutati märtsiküüditamist pühapäeval

Võru raudteejaamas meenutati pühapäeval 70 aastat tagasi toimunud märtsiküüditamist, kui nõukogude võim saatis Võrumaalt Siberi tundmatusse 1654 inimest.

«Kas saab veel olla midagi koledamat kui sind varahommikul omast kodust ära viiakse? Teadmata kuhu ja kui kaugele,» lausus Memento Võrumaa Ühenduse esimees Silver Sild pealt poolesajale kokkutulnule.

Võrus mälestati märtsiküüditamise ohvreid. Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees

Kokku viidi 1949. aasta 25.-29. märtsini toimunud vägivaldse väljasaatmise käigus tollaselt Võrumaalt Siberisse 1654 inimest, kellest üle 500 olid alaealised. Neile tuleb lisada veel tuhatkond inimest, kes arreteeriti, mõrvati või saadeti hiljem Siberisse järele.

«Kas saab veel olla midagi koledamat kui sind varahommikul omast kodust ära viiakse? Teadmata kuhu ja kui kaugele»

Võrumaalt küüditatutest kõige vanem oli Kõlleste vallast Karaski külast pärit Minna Rosma, kes oli küüditamispäeval 91-aastane. Kõige vanem mees oli 90-aastane Jaan Parts Urvaste vallast.

Küüditatute mälestuseks on Võru jaamahoone kinnilöödud akendel pühapäevast avatud Ave Taaveti näitus «Tsiber tarõn», kus fotodel on Krasnojarski krai vaated, mis oli paljude väljasaadetute sihtkoht. Üle-eestilise kunstiprogrammi «Siberi lapsepõlv» osana on näitus vaadata kuni 14. juunini.

Valitsus kuulutas 25. märtsi ühekordselt lipupäevaks

Eesti Vabariigi valitsus kuulutas 25. märtsi ühekordselt lipupäevaks, sest tänavu möödub 70 aastat 1949. aastal toimunud märtsiküüditamisest.

Justiitsministeerium teatas, et lipupäevadel heisatakse Eesti lipp meie ajaloos toimunud oluliste sündmuste või tähtpäevade ära märkimiseks. Valitsus võib ühekordselt otsustada Eesti lipu heiskamise riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ka muul ajal. Ühtsustunde väljendamiseks võivad lipu heisata ka kõik teised.

Märtsiküüditamine

Märtsiküüditamine oli Eestis 1949. aastal 25. märtsist kuni 29. märtsini Nõukogude Liidu võimude korraldatud elanike massiline vägivaldne ümberasustamine Eestist Venemaa Siberi piirkonda. 

Eestist saadeti 19 korral rongiga Siberisse üle 20 000 inimese, kellest 20 535 jõudis ka sihtpunkti. Kagu-Eestist pandi rongivagunites Siberi poole teele 5182 inimest. Võrust 2239, Pukast 960, Keenist 1045 ja Veriorast 938 inimest.

Allikas: Hilda Sabbo, "Võimatu vaikida II" lk 856–857, Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: märtsiküüditamine 1949. 1. osa" lk 75.