Anneli Ott: koalitsiooni loomise eesmärgid ja hirmud

Anneli Ott Foto: arhiiv

Kuigi 3. märtsi valimistulemus andis Reformierakonnale võimaluse moodustada Eestile uus valitsus, ei suudetud seda teha. Usaldamatus 17 aastat valitsenud ja koalitsioonipartnereid vahetanud erakonna vastu oli liialt suur ning paraku ei arvestanud võidujoovastuses partei sellega, et ka valimiste võitjal tuleb valmis olla kompromissideks.

Valimistel enim hääli kogunud Reformierakonnalt on juhtohjad haaranud Keskerakond, kes peab neil päevil läbirääkimisi võimaliku valitsuskoalitsiooni moodustamiseks Isamaa ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga.

Ühisosa leidmine Toompeale pääsenud erakondade vahel on aga oluliselt keerulisem, kui esmapilgul tunduda võiks. Kindlasti peab säilima vastastikune lugupidamine, sest kui juba esimestel läbirääkimistel selgelt punaseid jooni maha maalida ning sealjuures olla ka üleolev, ei anna see tulevastele partneritele ühisesse liitu astumiseks just ülemäära palju kindlust.

Küllap sai eespool nimetatu Reformierakonnale saatuslikuks juba esimesel katsel, kui asuti läbirääkimistele Keskerakonnaga. Mõistagi soovivad kõik parlamenti valitud parteid parimal viisil neile usaldatud mandaati ellu viia, kuid ühise laua taha tuleks sellegi poolest minna avatud meelega. Ainult nii on võimalik leida kõigile osapooltele sobivaimad kompromisslahendused.

Keskerakonnale niivõrd jäik hoiak ei sobi, mistõttu otsustas erakonna juhatus pärast väga pikka arutelu, et kõnelusi Reformierakonnaga ei jätkata. Põhjuseid selleks oli mitu, kuid peamiseks kaalukeeleks said kahe partei erimeelsused maksusüsteemi suhtes.

Reformierakond soovib, et 500 eurot tulumaksuvaba miinimumi hakkaks kehtima võrdselt kõigile. Paraku tooks see aga 100 lisaeuroga võidu just ühiskonna jõukamale osale ehk üle 2100 euro teenivatele inimestele ning seda kahjuks madalamat palka teenivate inimeste arvelt. Keskerakonna arvates selline otsus Eesti elu edasi ei vii ning paljude inimeste heaolu ei kasvata. Ebavõrdsuse suurendamist sellisel moel me toetada ei saa. Nii ei saa me seista oma valijate kui ka põhimõtete eest.

Teiseks on Reformierakonna maksusüsteemi muutmise lubadus üsna kallis, 250 miljonit eurot aastas. Veerand miljoni euroga saaksime me järele aidata aga mitmeid valdkondi, mis samuti lisarahastust vajavad.

Keskerakonnale niivõrd jäik hoiak ei sobi, mistõttu otsustas erakonna juhatus pärast väga pikka arutelu, et kõnelusi Reformierakonnaga ei jätkata.

Keskerakonna poolt hääletas valimistel ligi 130 000 valijat, kellelt saime muu hulgas mandaadi erakorraliseks pensionitõusuks, lastetoetuste tõstmiseks ning inimeste sissetulekute kasvuks. Meie hinnangul poleks me suutnud Reformierakonna ettepanekute sisu arvestades moodustada hästi toimivat valitsust, mis suudaks langetada Eestile vajalikke otsuseid.

Eesti on demokraatlik riik, kus ühisosa võivad otsida omavahel ka teised riigikogusse pääsenud erakonnad ning seda mitte ilmtingimata valimised võitnud partei eestvedamisel. Kuna Reformierakonnaga esines liigselt erimeelsusi ning ühisest koalitsioonist asja ei saanud, asuti ühisosa leidma Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaaga. See aga pahandas poliitilisi konkurente, justkui Keskerakond ei austaks valimiste võitjat.

Esiteks on Reformierakonnale antud täna võimalus valitsus moodustada. Paraku ei tegutsenud nad professionaalselt ega suutnud sõlmida kokkuleppeid ning seega jätsid nad oma võimaluse kasutamata. Teiseks on meil võtta minevikust samuti näiteid, kus konkurendid on valimiste võitja nurka mänginud ning jätnud valitsusest hoopis välja. Reformierakonna eestvedamisel jäi valimiste võitja Keskerakond pärast 2003. ja 2007. aasta valimisi valitsusest välja.

Samuti on püütud jätta mulje, et Keskerakonna esimees Jüri Ratas ei austa ausa mängu põhimõtteid, kui kaasas koalitsioonikõnelustele EKRE.

Keskerakond pole välistanud koostööd mitte ühegi parteiga, kuid kahtlemata on erinevused meie ja EKRE vahel suured. Mäletatavasti rõhutas seda enne valimisi ka peaminister, et ühiskonda lõhestava retoorika jätkumisel on ühise valitsuse moodustamist raske ette näha. Parlamendis tuleb seista kõigi Eesti inimeste, mitte ainult oma valijate eest.

Paraku tõi EKRE kaasamine koalitsioonikõnelustele paljudelt hukkamõistu ning õli otsustasid tulle valada ka opositsiooni jäämist kartvad sotsiaaldemokraadid ja reformierakondlased. Näha on, et nende jõuliste sõnumitega ei soovita edasi anda konstruktiivset kriitikat, vaid pigem kümne küünega hoida kinni valitsusse pääsemisest.

Meil on võtta minevikust samuti näiteid, kus konkurendid on valimiste võitja nurka mänginud ning jätnud valitsusest hoopis välja.

See kõik on ääretult kahetsusväärne ja paraku on läinud sellega kaasa ka osa meediast, kes pole suhtunud olukorda objektiivselt ning aidanud kaasa kallutatud sõnumite võimendamisele. Kangesti tuleb meelde 2016. aasta lõpp, kui ligemale 20 aastat võimul olnud Reformierakonnalt võttis dirigendikepi üle Keskerakond. Toona valitses sarnane hüsteeria ning rahulolematuid oli palju. Ametnikud olid ärevil ning mõeldi kõige hullemat.

Kui nüüd sellele lühikesele perioodile tagasi vaadata, siis oleme Eesti heaks teinud palju: Euroopa Liidu edukas eesistumine, tugev majandusareng, omavalitsuste tulubaasi jõuline tõus, tasuta maakonnaliinid, haridussektori areng ja eriti õpetajate palkade tõus, maksureform, lastetoetuste tõus ning palju muid olulisi otsuseid.

Jah, EKREt valitsuses näha oleks ehk harjumatu, kuid tegemist on parlamendi erakonnaga, kellel oli viimastel valimisel ligikaudu 100 000 toetajat. Nende inimeste hääl on küll vali, kuid kindlasti pole põhjust rääkida demokraatlike väärtuste või inimeste põhiõiguste kaotamisest. See on inimeste hirmutamine, millega on kaasnenud väga kahetsusväärne inimeste sildistamine natsideks, rumalateks ja ühiskonna lõhkujateks.

Siiski ei maksa sündmustest ka liialt ette rutata, sest läbirääkimised võimaliku valitsuskoalitsiooni asjus veel käivad ning pole kindel, et need lõppevad koalitsiooni moodustamisega. Valimistulemuste mõttes on küll ühiskonna enamuse toetus olemas, kuid kahtlemata on kolmel parteil ka läbirääkimistel proovikive pakkuvaid maailmavaatelisi ning ideelisi erinevusi.