Närviline päev, mis tegi poisist mehe

Lennart Meri 2001. aasta mai lõpus Võrus Kandle aias. Foto: Erakogu

Teeme enne Viimsisse jõudmist nurgapealse poe juures peatuse, et Epp Alatalu saaks kaasa haarata kohvikoort, mis presidendipaari kodus olla otsa saanud. Loomulikult olen närvis. Mudin küsimustevihikut ja sõrmed kontrollivad diktofoni, varukasseti ja pastakate olemasolu – mu esimene soolointervjuu Lennart Meriga tuleb kas täielik läbilöök või totaalne enese lollikstegemine. Vahepealset võimalust 24-aastase Võru lapsajakirjaniku peas ei eksisteeri.

Loomulikult olen ma harjutanud. Grupeerinud teemad, mõelnud üleminekutele, üritanud välja mõelda vaimukusi, aga ikkagi on hirmus olla, kui auto viimaks Lennart Meri koduõuel peatub. Nüüd on see tund käes ja nüüd tuleb see ära teha. Ise ju seda intervjuud nii väga tahtsin! On 2000. aasta märts.

Kahekesi kohvilaua taga