• Kevadine suurvesi on muutnud idapiiri kohati läbimatuks.
  • Lõuna-Eesti Postimees tegi kaasa piirivalve jalgsipatrulli.
  • Lumine talv möödus piiril suuremate rikkumisteta.
  • Mõne kuu pärast on piirimetsades kohal seeneturistid.

Sookure kaeblik «kruuk» lõhestab varakevadise vaikuse, kuid siis jääb temagi vait ja kuulda on vaid vee tasast pladinat. Rada on toonud kõndijad sooserva, kus tähelepanu koondub kummikuninadele, et säilitada tasakaal – üle petlikult vetruva pinnase viib vaid kitsas piirivalvurite laudtee ja seegi on kohati pehkinud.

Patrullkäigule mineval Saatse kordoni piirivalvuril tuleb kevadise suurvee ajal langetada väga põhimõtteline otsus: kas tõmmata jalga saapad või kummikud. Esimesed on jalale mugavamad, aga kogu mugavus võib hetkega kaduda, kui läbi soise pinnase liikudes jääkülm vesi äkitsi üle saapa serva sisse valgub.

Kummikud pole kuue-seitsmekilomeetrise jalgsipatrullkäigu läbimiseks küll nii mugavad, kuid see-eest on nad kindla peale minek. Piirivalves kasutatavad Soome kummikud on seest sooja voodriga ja saabastest kõrgema säärega, vajadusel kõlbavad oma nina tõttu ka retroklambri suusasaapaks. Muidugi võib minna kompromissile ehk panna jalga saapad, kuid sügavamast veesilmast tuleb siis paljajalu läbi kahlata, sest jalgu on lihtsam kuivatada kui saapaid.

Nende juttudega asun koos kahe piirivalvuriga esmaspäeva hommikul Setomaal Lutepää külas kaasa tegema patrullkäiku, et otsida vastust küsimusele, kas Eesti ikka vajab idapiiri suurejoonelist väljaehitamist või saab piiri valvatud ka praegustel tingimustel. Mina olen oma jalad kängitsenud Pihkvas valmistatud voodrita kummikutesse ja usun, et need veavad välja küll.

Kuulus küla Lutepää

Kuue elanikuga Lutepää küla on tegelikult palju kuulsam, kui esmapilgul paistab, sest just siin pannakse igal aastal toime arutu hulk piirirežiimi rikkumisi. Lutepää kaguservas, kus Värska–Ulitina tee viib reisija läbi niinimetatud Saatse saapa korraks Venemaale, kaotavad paljud enesevalitsuse ja kalpsavad Venemaa piiriposti juurde endast pilti tegema. Koha unikaalsust arvestades on see mõistagi varustatud jälgimisseadmetega, mis piirivalvurid tühise aja jooksul kohale toob. Siit patrullkäiku alustamegi.

Kümmekonna meetri laiune raadatud piiririba viib Eesti sisemaa poole. Hüvakätt jääb kodumaa ja kurakätt Venemaa, kuigi setodele on see muidugi üks Setomaa kõik. Piiririba kulgeb mööda kindla pinnasega männimetsa, mis praegu on inimtühi.

Vaikus enne kukeseeni

«Praegu on siin vaikne,» tõdeb Saatse kordoni juht Arvi Suvi. Kukeseened pistavad end maast välja jaanipäeva eel ning siis muutub riigimets Lutepää kandis seeneliste eldoraadoks. Metsaande tullakse nõutama nii Põlvast, Võrust kui Tartust ja viimastel suvedel üha rohkem ka Põhja-Eestist, rääkimata kohalikest. Kaugemalt tulnud korilased isegi ööbivad metsas. Piirivalvuritele tähendab see väljakutseid, et tegeleda end kogemata või «kogemata» piiritsooni välja korjanud seenelistega.

Nüüd, kus raadatud piiritsoon on lai nagu väiksem lennuväli ja varustatud hoiatavate siltidega, peaks selle lähedusse sattujal vähemalt küsimus tekkima, miks Eesti idaservas on metsas korraga nii avar ruum ja maasse rammitud kollased vaiad, mille tagant paistavad veel ühed, punakat tooni kahe kotkapeaga tähistatud postid. Tõsi, Eesti musta-valgekirjusid piiriposte siin pole, sest kui kord venelastega piirileping paika saab, peaks praegune Saatse saabas maadevahetusega Eestile saama.

Läbi soo viib vesine rada

Jalgealune on kindel ja kuiv, mistõttu võiks siin ka tossudes liikuda. See optimism ei kesta aga kaua: keerates Saatse saapa ninast lõunasse, jõuame allamäge liikudes Tsistigesuu nime kandva märgalani, mis servapidi võtab enda alla Saatse saapa kannaosa. Siin poleks tossudega enam midagi teha.

«Mida rohkem vaatab piirivalvur enda ette, seda vähem paneb ta tähele ümbruskonda,» ütleb Arvi Suvi.

Soonurga läbimiseks on maha pandud laudtee, kuid see on kohati pehkinud ja lauad lamavad soovees. Astuja tähelepanu koondub nüüd peamiselt jalgadele, et paarikümne sentimeetri laiusel laudteel tasakaalu hoida. Sellel on oma hind.

«Mida rohkem vaatab piirivalvur enda ette, seda vähem paneb ta tähele ümbruskonda,» ütleb Arvi Suvi. Niisiis tuleb piirivalvuril mõne aja tagant lihtsalt seisma jääda ja otsida märke, kas midagi võib olla teisiti kui eelmisel korral.

Kogenud silmaga, 1995. aastast piirivalves töötav Arvi Suvi need märgid ka leiab. «Seemned,» osutab ta. Maast üles võetud koltunud päevalilleseemnekest on sinna jäänud ilmselt enne mulluse lume tulekut. Kuna kordonis töötab üks suur sihvkasõber, siis küllap ongi need maha poetanud patrullinud piirivalvur.

Arvi Suvi:

«Varem olid mehed kaamerate eest.»

20 aasta taguse ajaga võrreldes on piirivalvuri töö iseloom oluliselt muutunud. Seda võimaldab piirile paigutatud jälgimistehnika ning mõne aasta eest läbi viidud piiririba raadamine. «Varem olid mehed kaamerate eest,» räägib Arvi Suvi. 1990. aastatel võttis patrullis piirivalvurite paar piiril positsiooni sisse ja jälgis ühe koha peal toimuvat ühtejärge kuus kuni kaheksa tundi – olgu väljas pehme kevadilm, paukuv pakane või suvel parvedena ründavad sääsed ja parmud. Üleliia palju siis näha ei olnud, sest piir jooksis ju võsas ja puude vahel.

Nüüd teevad sellise töö ära ööpäev läbi oma objektiiviläätsi lahti hoidvad kaamerad. Piirijoonel kõndivale patrullile on tänu raadamisele avanenud pikad vaated: seistes näiteks sealsamas Saatse saapa kanna juures, avaneb nii itta kui põhja enam kui poole kilomeetri ulatuses lagedust.

Oleme jõudnud Saatse saapast lõunasse jääva Sesniki küla maadele ning liigume suunaga itta, tagasi Värska–Ulitina maantee poole. Maapind tõuseb taas kuivemaks ning silmad otsivad lõunapoolsetelt nõlvadelt uniseid roomajaid. Viimased siin leidub ning nastikud pididki juba liikvel olema. Pooluimased maod jäävad sel päeval siiski nägemata. Ka puuke, piirivalvurite jultunud ründajaid, on sel kevadel juba ihu pealt maha nopitud.

Palju aega olla looduses

«See on hea amet inimesele, kellele meeldib looduses käia, näha, kuidas kõik muutub,» teeb Suvi oma elukutsele reklaami. «Võib-olla võtab mõni lugeja sellest kinni ja tuleb meile tööle.» Ja närvikõdi pakub see töö samuti, kuigi mullu suvest on Saatse piirilõigul olnud elu üsna rahulik. Illegaalid, kes suvise jalgpalli MMi ajal Venemaalt end Eestisse pressisid, pole enam nägu näidanud ning ka sigarettide elukutselised smugeldajad on siin asjad kokku pakkinud.

Jõuame Värska–Ulitina maanteele. Sügavale Eesti sisse lõikavale Saatse saapale on maastikul peaaegu ring peale tehtud, aega kulus vähem kui kaks tundi. «Kahe tunniga ümber Venemaa,» lausun. On ju ikkagi naljapäev.

Edasi ida poole suundudes, lähemale Piusa jõele muutub maastik kõndijale ebasõbralikumaks. Männimets asendub tihnikuga, kus puudel kopra hambajäljed. Madalamad kohad on vee all ning jalg kipub mudasse kinni jääma.

Vesi põlvini

Ühest suuremast piiriribal laiutavast lombist lähen läbi metsa ringiga mööda, sama teeb saabastes piirivalvur. Kummikutes Arvi Suvi otsustab läbi minna ja kätega tasakaalu ning jalge alla kõrgemaid mättaid otsides saab sellega hakkama. «Aga kui tuleks kiiresti sõidukiga kohale jõuda?» küsib ta. Ei, neljarattaline, isegi neljaveoline, sellest mülkast end läbi ei pressiks.

Kui see oleks idapiiri kõige vesisem mülgas, poleks väga hullu, aga taolisi, sõidukiga läbipääsmatuid kohti leiab piiriribalt kevadel ohtralt ning palju teisiti pole olukord ka sügisel. Mõnel lõigul on pinnas praegu nii viletsa kandmisega, et muda sees sumpajal tõuseb vesi põlvini ning tarvis läheks kalamehekummikuid.

Üks selline piirilõik asub Popovitsa külas. Värska sanatooriumist edasi sõites viimane küla enne piiri, ühel pool Värska laht ning teisel pool Kuresuu. Sellesse soosse sõidab sisse ka piiririba, kuigi sõita seal vähemalt praegu mitte millegagi ei saa. Ei saa tegelikult eriti kõndidagi. Pööran ringi, linnamees on juba küllalt loodust katsunud.