Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)
/nginx/o/2019/04/02/11918845t1h221e.jpg)
«Mu ema helistas, et tule kiirelt Võrru, isaga on kehvasti.» Kui pealinnast kohale sõitnud Kristi Tiido haigla üheksandale korrusele jõudis, oli tema 70-aastane isa Dorian viidud intensiivravi osakonda. Puusaoperatsioonile tulnud mees suri oma tuttavas töökeskkonnas tuttava personali tähelepanematusest kopsupõletikku.
Dorian töötas varem Võrus asuvas Lõuna-Eesti haiglas liftimehaanikuna, tema abikaasa samas majas õena. Dorian oli üks selliseid inimesi, kellega oli lihtne suhelda – ta ei jätnud naeratust jagamata ega tööd tegemata. Ta kasvatas üles tütre, poja ja oli abiks nelja lapselapse üleskasvatamisel.