/nginx/o/2019/04/02/11918882t1h922d.jpg)
Katseklaasis kasvatatav liha võiks toidulauale jõudes olla loomade heaolu seisukohast üks tänapäeva suuremaid edasiminekuid. Aastas tapetakse miljardeid farmiloomi ja on hinnatud, et loomapidamine tekitab rohkem kasvuhoonegaase kui kogu maakera transpordisektor kokku. Sestap oleks raske mitte nõustuda, et loomade söögiks kasvatamisele alternatiivi otsimine on nii eetiliselt kui keskkonnale mõeldes vajalik.
Üks lahendus oleks loomulikult taimetoitlus. Ent pärislihaga analoogse tehisliha tootmine lahendaks teisigi probleeme. Ei tuleks muretseda toidulisandite võtmise pärast, samuti ei peaks midagi muutma need, kes ei suuda loobuda liha maitsest.
Laboriliha on tehistingimustes looma tüvirakkudest toodetud liha. Kui 2013. aastal maksis Hollandis asuvas Maastrichti ülikoolis Mark Posti juhitud teadlaste loodud esimese tehislihaga burgeri tootmine kolossaalsed 325 000 dollarit, siis aastatega on hind kõvasti kukkunud. Näiteks umbes 450 grammi laboriliha valmistamine maksis 2018. aastal ühes Iisraeli iduettevõttes 363 dollarit. Mark Post ütles aga juba 2015. aastal, et neil on hind langenud umbes 80 dollarile kilo eest ehk burger maksaks ligikaudu 11 dollarit.
Kas tehisliha massidesse jõuab, on esialgu lahtine. Mark Post usub, et kulub veel 20 või 30 aastat, kuni see end majanduslikult ära tasub. Eesti teadlased olid skeptilised kohe, kui kalli tehisburgeri uudis ilmus. Lahendada tuleb küsimused, kuidas liha suures mahus toota ning leida moodus, mis ei kasuta tootmisel vasikate verd, nagu seda praegu tehakse. Samuti on küsitav, kas inimesed sellise liha omaks võtavad.
Kadri Aavik on Sirbis välja toonud, et laboriliha eetilisus vajab arutelu, sest kui selleks on tarvis elusa lehmaloote südamest kogutud verest tehtud seerumit, on küsitav nimetada laboriliha puhtaks või kannatusvabaks. Ta märgib, et kuigi laboriliha tootjad ja loomakaitsjad rõhutavad selle protsessi hõlpsust ja valutust loomadele, kellelt rakke biopsia abil võetakse, siis osa loomade kehalise puutumatuse rikkumine jätkub.
Samuti on küsitav, kas inimesed laboriliha omaks võtavad.
Süveneda võivad ka klassilõhed, kuna võib juhtuda, et pärisliha hakatakse pidama ihaldusväärseks ja see jääks kättesaadavaks vaid eliidile. Samuti võib suureneda korporatsioonide võim, kuna tehnoloogia on keeruline. Suurte summade investeerimise asemel toetab Aavik veganlust. Takistusi on, aga leian, et kui plaanid peaks õnnestuma, on see kannatuste koguhulka arvestades suur edasiminek isegi siis, kui mõnelt loomalt tuleb tootmiseks verd võtta.