Arved Breidaks: talu otsib nii sulast kui peremeest

Arved Breidaks

FOTO: Arvo Meeks

Põlvamaa ühe kangema piimatootja Avo Kruusla telefon heliseb tihti, kuid viimasest poolest aastast ei meenu talle ühtegi kõnet, kus helistaja end farmi tööle oleks pakkunud. Janu uue põlvkonna asjatundjate järele on Eesti põllumajanduses aga sedavõrd suur, et see võib kogu sektorile saatuslikuks saada.

Eesti lehmad on Euroopa ühed paremad piimaandjad ning meie farmerid nutikad majandajad, kes on suutnud vana Euroopaga konkurentsis püsida. Ent piimanduse tulevik pole sugugi nii klaar kui mineva nädala taevas Lõuna-Eesti kohal. Tööjõupuudus on farmides kui krooniline haigus, mille vastu leiab küll ajutist leevendust, kuid millest päriselt terveneda pole vaat et enam võimalik. Ukrainlaste ja moldaavlastega mehitatakse küll tekkinud augud tööliinides, kuid võõrtööjõud on kui valuvaigisti, mis tõbe ennast ei kõrvalda. Puudus on farmides kõigist, keda robotitega pole võimalik asendada: traktoristid, agronoomid, loomakasvatusjuhid, veterinaarid...

Põllumajanduse avalik kuvand pole viimastel kümnenditel olnud Eestis teab kui hea. Põllumajandus jõuab avalikkuse ette üldjuhul mingisuguse hädaga. Olgu see järjekordne ikaldus, alanenud kokkuostuhinnad, ihne valitsus või mõni julm taud ja kõik muud põhjused. Eesti põllumees näib kui masohhist, kes tõuseb taas ja taas, olgu löögid kui tahes valusad.

Pole siis ime, et noored on elukutse valikul sellelt elualalt pigem nina kirtsutades pilgu mujale pööranud. Põllumees näib olevat kui põline vaene, mis tegelikult ei vasta tõele.

Võõrtööjõud on kui valuvaigisti, mis tõbe ennast ei kõrvalda.

Euroopa ühisturul veedetud 15 aastat on Eesti majanditest teinud korralikud palgamaksjad, kus töötasud on läinud Eesti keskmisest mööda. Tõsi küll, töö tegemist nõutakse selle eest samuti ja mõnikord kestab tööpäev mitte kellast kellani, vaid niikaua kui vaja ja ilm lubab.

Tööjõupuuduse järel kõnnib farmidesse aga järgmine ikaldus, milleks on omanike puudus. 30 aastat tagasi kolhooside laialisaatmise järel talud või ühistud loonud põlvkond läheb pensionile, kuid vanemate vaeva näinud lapsed on tihti valinud linlase elu ja töö. Nõnda lähevad müüki üha suuremad karjad.

Põllumajandus, sealt oma igapäevase sissetuleku saavad inimesed on aga meie maaelu selgroog, mille murdumine muudaks Eesti hoopis teistsuguseks kohaks. Millekski, millega me harjunud pole. Nähes, millise entusiasmiga on linnarahvas viskunud metsade kaitsele, siis kas samasugust kirge jätkub ka põllumajanduse hoidmiseks, kui praegune tööjõu-kriis veelgi süveneb?

Tagasi üles