Galerii aruteluõhtult: mis on Valga maakonna omapära Euroopas?

Eile, 11.aprilli õhtul  Valga kultuuri- ja huvialakeskuses toimunud Euroopa kultuuripealinnaks pürgiva Tartu ja Lõuna-Eesti Valga maakonna aruteluõhtul  kõneldi, mis on Valga maakonna omapära Euroopas ja kuidas Euroopa kultuuripealinn võiks siinsele piirkonnale enim kasu tuua.

Arutelul astusid üles Valga vallavanem Margus Lepik, Mulgimaa vanem Siim Kabrits, SA Valga Isamaalise Kasvatuse Püsiekspositsioon tegevjuht Meelis Kivi ning ansambli Metsatöll liige Lauri Õunapuu. Modereeris Tartu2024 Lõuna-Eesti koordinaator Annela Laaneots.

Siim Kabrits: «Meie siin Lõuna-Eestis ei ole suutnud panna suurmeest Barclay  de Tolly´t Tartu- Riia- Peterburi - Pariis kaardile. Teist sellist väejuhti Eestis ei ole. Suured mehed on maetud pealinnade keskele, Napoleon Pariisi keskele. Aga mees, kes tema alistas, on peidetud, maetud siia, Valgamaale.»

Samuti tõi Kabrits välja Mulgi kultuuri erilisuse ning vajaduse seda ühtselt turundada ning selle, et meie tugevuseks on puhas vesi ja õhk, mis loetud aastate pärast hakkab maailmas liigutama miljoneid inimesi, kuna juba praegu on näiteks Hiinas 60 % põhjaveest rikutud.

Margus Lepik tõi välja, et Valga/Valka taolisi linnasid on vaid kaheksa ja selliseid, mis on varem olnud üks, aga riigipiiriga eraldatud, polegi. See on meie eripära, mille võiks tugevalt esile tuua. «Kõige suurem kasu, mida ma Euroopa kultuuripealinnast näen, on tuntuse tõstmine ja inimeste liikuma panemine,» ütles ta.

Meelis Kivi tõi välja Valgas paikneva militaarpargi omapära. Möödunud aastal külastasid parki inimesed 64st riigist. «Eesmärgiks oli algusest peale olla eriline, eristuv Euroopas ja maailma teistest sarnastest muuseumitest ja teemaparkidest,» ütles Kivi. «Olen paljudes sellistes käinud ja võtnud info teadmiseks ja siin püüdnud arendada teemaparki selliseks, et see oleks midagi, mida kuskil mujal ei kohtaks.»

«Lõunaeestlased ja ja eestlased üldse peaksid aru saama, kui pagana heas kohas me elame,» ütles eile Lauri Õunapuu. «Me räägime mingist arengust, et peame jõudma mingile tasemele. Aga see tase on siin just siin. Itaalias, Rootsis, neil pole alles sellist pärimuskultuuri kui meil. Meil on vanu laule, mis meil on kõik üles kirjutatud ja mida maapiirkonna inimesed mäletavad. See on selline kultuur, mida me ei tunneta, aga mis on olemas. Me hullult tahame olla suurte härrade moodi, aga me ise oleme need härrad. Aga me ise ei tunneta seda.»