Arved Breidaks: mida teha Valgaga?

Arved Breidaks  Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Piiräärse eluga kursis olev ajakirjanik otsib vastust küsimusele, millist kasu võiks kohalikele elanikele tuua plaan eestlaste Valga ja lätlaste Valka ühise haldamise alla sokutada.

On huvitav, et mõlemat Eesti geograafilises äärmuses asuvat linna – Tallinna ja Valgat – üritatakse naabritega ühise haldamise alla sokutada ehk moodustada riigipiirist üle käiv kaksiklinn: põhjas Talsingi ja lõunas Walk.

Mõte on ju põnev. Eriti poistele, kellele on meeldinud vanu maakaarte vaadata ja tinasõduritega mängida. Eks omamoodi mäng ole ka arutelu, kas Eesti ja Läti vahel praegu kunstlikult jagatud Valga-Valka linn peaks ühinema ja kui, siis kuidas.

Tallinnaga on asi turvaliselt ebamäärane, sest 80 kilomeetrit vett jääb Soome lahe ääres asuvat kaht linna lahutama veel pikaks ajaks. Kui meie eluajal puuritaksegi kahe pealinna vahele Eesti–Soome toru, kulub ikkagi veel inimpõlvi, kuni hakkab juurduma mingisugune Talsingi identiteet, keelemurre ja kombestik.

Valga-Valka puhul on asjad palju selgemad. Erinevalt futuristlikust Talsingist on Valga-Valka kogu aeg olnud üks linn, mida riigid kord rohkem, kord vähem poolitada üritanud.

Kuid linn, ka väikelinn, on oma loogika järgi elav organism, mida välise otsese ja isegi robustse sunniga on raske täielikult muuta. Inimeste mälu ja sellest tulenevad käitumismustrid on lihtsalt pikemad ja sügavamad kui heitlikud poliitikad, mida kujundatakse kaugel.

Nõnda pole ka Eesti ja Läti riik, kes Valga-Valka vahele vedanud kord piiritara, kord selle jälle maha võtnud, suutnud tekitada eraldi linnu, mis elaksid oma elu ega pööraks üleaedsele suuremat tähelepanu.

Valka seostub eestlastele paljuski alkoholi odavpoodidega ja Valga linnaga, millest tuleb sinna jõudmiseks läbi sõita. Osa valgalasi võtab seda kui häbiasja, kuid minu meelest on alkoholiralli loonud soodsa võimaluse rääkida piirilinna arengust. Pikka aega kehitati Valga nime peale lihtsalt õlgu, kuid nüüd on ka võõrastel tekkinud linnaga inimlik side, olgu või pinnapealne.

Kaksiklinna elukorraldus on põimunud, nagu ühe linna elu olema peabki. Läti poolelt kiputakse tööl käima Eesti linnaosas ning võimalusel küsitakse Eesti poolelt ka sotsiaaltoetusi. Teisalt vajavad Eesti linnapoole ettevõtted Läti töökäsi, mistõttu on kasud vastastikused.

Valga ja Valka ühendamisel oleks jumet, kui sellega kaasneks utoopiline soodustuste pakett.

Tekib küsimus: kas olukorras, kus kahe riigi piiril asuv linn on jagatud üksnes formaalselt, sest elanikud on oma igapäevase piiriülese elukorraldusega juba kahe omavalitsuse ühinemisreferendumi läbi viinud, tuleks kummagi riigi keskvalitsusel selle halduskorralduses midagi ette võtta? Ja seejärel küsida: mida see meile lõpuks annab?

Valga-Valka jagatud seisu puudutavad seadused on inimeste tehtud ning nii saavad inimesed neid ka muuta. Seda juhul, kui jätkub kahepoolset tahet, sest ühepoolset tahet emb-kumb riik läbi suruma nähtavas tulevikus ei hakka. Kuna elame pragmaatilises maailmas, pean teist esitatud küsimust olulisemaks. Seega tuleks eelkõige välja uurida, mida Valga-Valka taasliitmine ja sellele mingisuguse piiriülese eristaatuse omistamine meile õigupoolest pakub.

Pean tunnistama, et jäin realistliku vastuse leidmisega jänni. Ühendamine võiks muuta linna ja sellega ühinenud endiste valdade valitsemise tsentraliseeritumaks ja teoreetiliselt võiks hõlbustada ka näiteks mingisuguste regionaaltoetuste väljarääkimist. Ent samas tooks see samm vähemalt esialgu kaasa sedavõrd palju uusi pingeid (poliitika on ju pingeline asi!), et kõikvõimalikud lühiajalised jamad kaaluvad üles loodetava pikaajalise kasu. Kasu olemasolu ei saa ju välistada.

Valga ja Valka ühendamisel oleks jumet, kui sellega kaasneks utoopiline soodustuste pakett, mis teeks piirilinnast äriparadiisi, kus ettevõtjad saaks oma maksukulusid optimeerida ja kasutada muid soodsaid finantsteenuseid. Valga-Valka muutuks iseseisvaks ärikeskuseks, mis ei sõltuks Tallinnas ega Riias jagatavast regionaalabist.

Kuna asjade selline käik kuulub, nagu mainitud, utoopia valdkonda, tuleb see edasiste mõttemängude põnevusest hoolimata kõrvale jätta ning keskenduda reaalsetele võimalustele.

Kuni Eesti ja Läti on iseseisvad riigid ega loobu omast Valga-Valka linnaosast naabri kasuks, on piirilinnal pigem kasulikum jätkata jagatud linnana. See loob valikuvõimalusi, mida piirialadel on ikka leidunud. Sest piirilinna suurim probleem pole sugugi selle jagatuses, vaid selles, et kogu piirkond on vaene.

Vaesuse vastu pole kehtivat karistusseadustikku arvesse võttes võimalik võidelda muul moel, kui tööd tehes. Kuidas saaks Valga-Valkas teha nii palju tööd, et piirkond õitsele puhkeks? Sellele küsimusele pole kummagi riigi keskvalitsused häid vastuseid leidnud. Kuni jõukuse allikaid otsitakse, on kogu muu jutt ajaviide ja asendustegevus.