«Väike-laukhani on maailma ohustatumaid liike ja Eestit läbib neid kokku kümmekond. Iga isend, kes võib hukkuda, on suur kaotus nende populatsioonile. Peame oleme väga veendunud, et seda liiki ei kütitaks. Seetõttu kasutatakse heidutusjahil spetsiaalseid määrajaid ja igast kütitud linnust on kohustus teha ka foto,» rääkis Leelo Kukk.
Looduskaitseteadlane Aveliina Helm kirjeldas hiljuti ERRi portaalis, kuidas rändlinde põldudelt hoopis lihtsamini ja valutult eemal hoida saaks. Kuna haned tunnevad ennast turvaliselt vaid avaratel põldudel, aitaks tema sõnul lahendus, kus põlluplatside vahel on niidulaigud ja vähemalt kuue meetri laiused ribad põõsaste ja puudega. Siis ei tunne haned end sellisel platsil enam kindlalt ega kipugi maanduma.
Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitse programmijuht Veljo Volke rõhutas, et praeguse prooviküttimise puhul on tegemist puhtakujulise uuringuga, kuid küsimus on järgmistes sammudes. «Põllumeestel on lootus, et heidutusjaht laieneb üle Eesti ja siis mitte enam uuringuna, vaid tavapraktikana. Sellisel juhul ei ole see kindlasti hea idee. Kuhu linnud pärast lähevad?»
Küsimusi on teisigi. Kui lindude rüüsteretked jäävad proovijahi tulemusel näiteks kümne protsendi võrra lühemaks, kas see on siis ikka piisav põhjus nende kevadiseks tapmiseks? Pealegi üritavad teisedki liigid peale haneliste kevadel pesitseda. «Pesitsuse ajal tapmine on seadusevastane,» toonitas Volke. «Viimati lõpetati metskurvitsa kevadjaht napilt enne Euroopa Liitu astumist. Üldine arusaam on, et sel aastaajal jahti ei peeta.»
Maaharimispraktika on haneliste populatsioonile igatahes soodne, kuid põldurite seas on võitja see, kes jagab suured põllud väiksemateks ja paneb vaheribadele kasvama niidutaimed ja põõsastiku. Sellised väiksemad põllulapid hanesid asjatundjate väitel enam eriti ligi ei meelita. Iseasi on, kas maaharija raatsib oma maad «raisata» taimedele, mis talle midagi sisse ei too. «Tulu peab ju olema maksimaalselt suur ja lisatasakaalustajad peale ilmastikuolude ei mahu hästi sinna pilti,» nentis Volke.