Hiljuti käidi välja plaan proovida sel aastal lindude peletamiseks heidutusjahti. «Hüpotees on, et kui keegi lindudest maha lastakse, muutuvad nad arglikumaks ja hakkavad põlde vältima. Tahame selgeks teha, kas see väide ka tõene on,» selgitas keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk.
Lindude hoiatustapmine tekitab vastakaid arvamusi (2)
«Heidutusi, mida võib kasutada, on muidugi teisigi, laseritest püssipaugutamiseni, kuid selle käigus ükski lind ei lange,» tõi ta välja, miks põllumeeste vaatevinklist tavapärasest tegutsemisest ei piisa.
Loodusesõpradele ja linnu-uurijatele küttimismeetod aga meeltmööda pole. Justkui neile lohutuseks kinnitas Leelo Kukk, et paljude haneliste arvukus on järsult suurenenud ja seetõttu teevadki parvede rüüsteretked üha hullemat kahju põllumeestele. Rikkalik toidulaud paljaks söödavatel põldudel on omakorda kaasa aidanud rändlindude järelkasvu rohkusele.
Jahtida või niisama paugutada?
Sestap ongi keskkonnaametil käsil haneliste ohjamiskava koostamine ning praeguse heidutusjahi tulemused saavad selle kava osaks. Sedaviisi loodetakse selgust saada, kuivõrd on vaja kaitsta põlde ja kuivõrd säästa linde. Vastust ootab küsimus, kas küttimine on lindude peletamiseks tõhusam kui muud heidutusviisid.
Eesmärk on saavutada looduskaitsjate ja põllumeeste vahel kokkulepe, kuidas probleemi lahendusega edasi minna. Leelo Kuke sõnul on plaanis selle tööga valmis saada järgmise aasta lõpus.
Heidutusjahti peetakse sel kevadel kümmekonnal põllul, mis jäävad Tartu- Jõgeva ning Ida-Virumaale. Püssi võtavad kätte nii põllu- kui ka jahimehed.
Igast kütitud linnust on kohustus teha ka foto, ütles keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kukk.
Looduskaitsjad on aga mures. Kui linnud põldudelt ära aetakse, kuhu nad siis minema peaksid, et oma teekonnal kõhtu täita ja jõudu koguda? Eesti on nende rändeteel oluline peatuskoht. Pealegi on meile saabuvate tiivuliste hulgas ka kaitsealuseid liike. Seetõttu ei korraldata heidutusjahti igal pool üle Eesti.
«Väike-laukhani on maailma ohustatumaid liike ja Eestit läbib neid kokku kümmekond. Iga isend, kes võib hukkuda, on suur kaotus nende populatsioonile. Peame oleme väga veendunud, et seda liiki ei kütitaks. Seetõttu kasutatakse heidutusjahil spetsiaalseid määrajaid ja igast kütitud linnust on kohustus teha ka foto,» rääkis Leelo Kukk.
Looduskaitseteadlane Aveliina Helm kirjeldas hiljuti ERRi portaalis, kuidas rändlinde põldudelt hoopis lihtsamini ja valutult eemal hoida saaks. Kuna haned tunnevad ennast turvaliselt vaid avaratel põldudel, aitaks tema sõnul lahendus, kus põlluplatside vahel on niidulaigud ja vähemalt kuue meetri laiused ribad põõsaste ja puudega. Siis ei tunne haned end sellisel platsil enam kindlalt ega kipugi maanduma.
Vastuseta küsimused
Eesti ornitoloogiaühingu linnukaitse programmijuht Veljo Volke rõhutas, et praeguse prooviküttimise puhul on tegemist puhtakujulise uuringuga, kuid küsimus on järgmistes sammudes. «Põllumeestel on lootus, et heidutusjaht laieneb üle Eesti ja siis mitte enam uuringuna, vaid tavapraktikana. Sellisel juhul ei ole see kindlasti hea idee. Kuhu linnud pärast lähevad?»
Küsimusi on teisigi. Kui lindude rüüsteretked jäävad proovijahi tulemusel näiteks kümne protsendi võrra lühemaks, kas see on siis ikka piisav põhjus nende kevadiseks tapmiseks? Pealegi üritavad teisedki liigid peale haneliste kevadel pesitseda. «Pesitsuse ajal tapmine on seadusevastane,» toonitas Volke. «Viimati lõpetati metskurvitsa kevadjaht napilt enne Euroopa Liitu astumist. Üldine arusaam on, et sel aastaajal jahti ei peeta.»
Maaharimispraktika on haneliste populatsioonile igatahes soodne, kuid põldurite seas on võitja see, kes jagab suured põllud väiksemateks ja paneb vaheribadele kasvama niidutaimed ja põõsastiku. Sellised väiksemad põllulapid hanesid asjatundjate väitel enam eriti ligi ei meelita. Iseasi on, kas maaharija raatsib oma maad «raisata» taimedele, mis talle midagi sisse ei too. «Tulu peab ju olema maksimaalselt suur ja lisatasakaalustajad peale ilmastikuolude ei mahu hästi sinna pilti,» nentis Volke.