/nginx/o/2020/02/06/12919077t1haf41.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/04/28/12005548t1h0418.jpg)
Igal aastal kohtuvad 30. aprillil Põlvamaal Ihamarus tulesõbrad, et tähistada kevadpühi ja volbriööd tuleriitusega. Viia-Jaani labürinditalu perenaine Terje ja peremees Aivar Täpsi korraldavad sel õhtul sütelkõnniürituse.
Söeraja alguses selgub volbriööl tõde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohaletulnud rajavad ühiselt tuleriida ning heade soovide ja sobivate loitsudega põletatakse puud söeks. Tule põlemise ajal tehakse meditatiivseid ja tasakaalustavaid ettevalmistusi. Käiakse talu põldudele rajatud kiviringides meelerahu kogumas ja ühiselt väge nõutamas. Aivar Täpsi korraldab kristallkaussidel ja suurel gongil kontserdiseansi ja viib läbi šamaanitrummiringi. Perenaise hooleks on valvata süte küpsemise protsessi.
«Kui rada valmis, saavad soovijad teha läbi elumuutvad sammud üle tuliste süte. Kuna tuli on üks suuremaid muundajaid, siis öeldakse, et kui oled need kolm-neli meetrit söerada ületatud, pole sa enam endine, kusjuures üldjuhul on jalatallad ikkagi terved. Miks see nii on, on tegelikult puhas füüsika,» selgitas Aivar Täpsi. «Hirmud, mis sütelkõnniga seotud, on rohkem mõtlemises kinni. Enne rajale astumist instrueerivad korraldajad kõndijaid. Loomulikult on raja ületamine vabatahtlik ja kui tunned, et söed sind täna ei kanna, siis aus on astumata jätta. Tõde selgub alles söeraja alguses,» lisas Täpsi.