Valga tagasitulek kaardile Walkina tõmbab kindlasti piirkonnale tähelepanu

Igor Gräzin Foto: Arvo Meeks

Sellest on poolteist kuud möödas, kui Saar Polli teadurid esitlesid endises Valga maavalitsuse majas meie – Euroopa liberaalide erakonna ja Igor Gräzini – tellitud uurimuse tulemusi kahe Valga liitmise kohta. Laias laastus oli nii, et umbes 60 protsenti küsiletud lätimaalasi ja 45 protsenti eestimaalasi oli selle mõtte poolt.

Kuidas seda ka ei võta, teeb see kokku ikkagi väga palju inimesi. Vahet eestlaste ja lätlaste suhtumise vahel võib seostada sellega, et mitu teenust on Eestis paremal järjel kui Lätis.

Tähtis on aga seegi, et kogu Valga asustus on Eestimaa poole kaldu. Siinpool on suured haldushooned, näiteks seesama endine maavalitsuse maja, samuti on välja arenenud linnasüda ja Võru maantee käänakuga Jaama puiesteele, mis viib üliuhke raudteejaama suunas. Kusjuures see raudteejaam juba iseenesest on tõmbekeskuse sisene tõmbekeskus.

Ongi patuasi, et niisugune raudteesõlm seisab enam-vähem tühjalt – Võru-poolne ühendus katkenud. Kagu-Eestis on küllap käega löödud kõigepealt Koidula piiripunktile (tobe ettevõtmine isegi parimateks aegadeks, sest Koidula taga pole Venemaal mitte midagi) ja siis kogu elule Võru ja Valga vahel, kuhu jääb hulga väikeasulate kõrval ka 5000 elanikuga Antsla.

Eesti poolel on välja kujundatud tore suvitus- ja suplusala, mis on jällegi eelis ja teeb kunagisest lihtlabasest sõjaväelinnast ahvatleva suvituskoha. Tänase seisuga on Eestil enamalt jaolt välja arendatud tervishoiusüsteem ja -rahastus. Seda kõike kokku võttes võib igati aru saada, et Valka rahva enamus on ühendatud pigem Valgaga: lihtsalt ajalooliselt ongi Valga/Valka keskus Eesti poolel.

Samas näeb ka suur osa eestlasi ühendatud Walkis (Walk on ühendatud Valga/Valka ajalooline ja õige nimi) oma eeliseid. Alustame esimesest ja lihtsast: sellist munitsipaalset moodustist nagu Walk, see tähendab linna, mille keskelt jookseb riigipiir, maailmas enam ei ole. Seega on sellise moodustise tegemine iseenesest midagi uudset ja tõmbavat. Piirid on üldse ahvatlevad ja pole midagi erilist selles, et inimesed armastavad teha pilte piiripostide juures või seista, jalad harkis, kahel poole kujuteldavat piiri.

Valga tagasitulemine kaardile Walkina tõmbab enesele kindlasti tähelepanu ning selle järel tulevad inimesed ja ärid. Seejuures saavad Eesti-poolseks tagamaaks ka Võru, kuhu võib taastada rongliikluse, ning Jõgeva, kus on piisavalt eksportivat tööstust, aga ka Rõngu – Tartust rääkimata. Olulised on ka Haanjamaa poolt liikuvad turistid.

Samas näeb ka suur osa eestlasi ühendatud Walkis oma eeliseid.

Kaht Walki poolt liidab asjaolu, et kummagi riigi pealinnas ei mõelda provintsi arendamisele kuigi tõsiselt. Sellest ajast alates, kui erakond Isamaa otsustas hakata maaelu välja kurnama, pole ükski järgmine valitsus tahtnud või suutnud Eesti provintsi ja transpordi heaks midagi ära teha. Ühendatud Walki idee on omamoodi seotud Rail Balticu (RB) mõttega, sest võimsa ja totaka transpordikoridori loomine läbi Pärnu mõjub Walkile halvasti õige mitmes mõttes.

Esiteks läheb kogu riigi vaba ja transpordile vajalik rahaline ning materiaalne ressurss Kesk- ja Lõuna-Eestist minema. Kui seda ei olnud siis, kui puudus vajadus raha RBsse matta, ei saa seda enam olema ka siis, kui transpordile eraldatav ressurss RBsse läheb. Ressursside all mõtlen lisaks rahale töötajaid, mittetaastuvaid maavarasid, poliitilist tähelepanu.

Teiseks otsene konkurents: transiitkaupade vedu läbi Pärnu. Lisaks sellele võib Pärnu ära tõmmata ka väikeveo, mida saaksid toita Eesti enda tootjad, kes praegu kasutavad autotransporti Riiga läbi Valga, aga võivad ära minna Pärnusse RB peale.

On oluline meeles pidada, et tegemist ei ole ausa konkurentsiga, milles Riia raudteesõlmel oleksid oma eelised, vaid autu võitlusega. Selle üks osaline saab riigilt eritoetust ning kahjumi maksab riik kinni isegi siis, kui see on signaal, et RB pole üldse tarvilik. Riik aga katab kahjumi argumendiga, et noh, ükskord on ju raha siia pandud...

Valgamaal on tegutsemise järg kohalike omavalitsuste käes, kes peaksid alustama nimekirja tegemist seadustest, mis on riigiti erinevad ja hakkavad ühistööd segama.

Kõik rehkendused RB asjus on valed. RB maksumuseks arvatud 16 miljardist on 25 protsendiga puusse põrutatud, seega vähemalt 4 miljardit ootab paremal juhul ärapõletamist ja halvemal juhul varastamist. Sestap pidasime meie, kes oleme aastaid selgitanud, miks Rail Balticut vaja ei ole – antud juhul Andres Tarand, Priit Humal ja mi-na –, paluda audientsi Euroopa Liidu kõrgeimalt transpordiametnikult – Violeta Bulcilt. Tunni ajaga sai palju räägitud, aga tähtsamad järeldused olid, et RB numbriline arvutus tuleks veel kord üle vaadata ja kindlaks teha, kas RB on ikka abikõlbulik projekt.

Päris ära läinud rong veel ei ole, kuigi selle peatamine on juba raske. Tõsiselt oli juttu RBga seonduvast salastamise ja varjamise poliitikast, mille alused rajas Eesti Vabariigi peaministrina Andrus Ansip. Seda teemat on veelgi raskem käsitleda nüüd, mil toonasest peaministrist on saanud Euroopa komissar, sellesama asutuse teenistuja, kes justkui peaks selle jamadehunniku ja rehkendusvead läbi vaatama.

Valgamaal on aga tegutsemise järg kohalike omavalitsuste käes, kes peaksid alustama nimekirja tegemist seadustest, mis on riigiti erinevad ja hakkavad ühistööd segama. Samal ajal tuleb teha probleemide nimistu tähtsuse järjekorras. Esimeste hulgas peaks olema seadus kohaliku omavalitsuse ehk Walki linna ja valla ning novadsi valimisest. Väga tore tundub olevat ka eelolev Läti haldusreform, mille tulemusena omandab Valka senisest võimsama majandusliku tagamaa, mis on ühendatud Walkile kasuks igas mõttes.