Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/12/07/867654t1h8af4.jpg)
Autojuhina pimedal ajal kõrvalises kohas sõites tabab meid sageli ebameeldiv ja ootamatu üllatus: kuskilt on järsku valgusvihus «tundmatu tume objekt». Seekord läks õnneks, kõik oleme terved! Aga mis juhtus?
Mälupildis tagasi minnes saame aru, et tegemist oli oma trajektooril kulgeva jalgratturiga, kes jäänud pimeda peale. Kus oli siis rattal liiklusseaduse järgi nõutav tagumine punane tuli?
Tõepoolest, üks tuhmjas helkur oli küll tagumise poritiiva küljes, kuid isegi poritiib ise oli paremini nähtav kui helkur. Seekord läks küll õnneks, ent viimase seitsme aasta jooksul Lõuna-Eestis neljateistkümnel juhul asjad nii õnnelikult lõppenud ei ole.
Lõuna prefektuuri analüüsist nähtub, et seitsme aasta jooksul on Lõuna-Eesti teedel hukkunud 36 ratturit. Neist 14 pedaalitallajat liikles pimedal ajal, ei kasutanud enese nähtavaks tegemisel rattatulesid ega silmatorkavat helkurit.
Võib tunduda, et õnnetusi jalgratturitega ei juhtu palju ning seitsme aasta jooksul on hukkunud «kõigest» 14 ja vigastada saanud 29 inimest. Siiski, põhjalikumal analüüsimisel ilmneb, et nelja sügiskuu jooksul on Lõuna-Eestis iga neljas hukkunu just pimedal ajal liigelnud tulede ja helkuriteta jalgrattur.
«Sõidukijuht peab küll pime olema, kui mind ei näe! Sõidan ju ka tavaliselt rattaga lühikest maad, kõigest poe juurest koju. See on minu igapäevane tee. Midagi ei ole ju varasemalt minuga juhtunud, miks nüüd siis äkitsi peaks?»
Selline on just «põlise jalgratturi» kogemus, eeldades, et kui sõiduk talle ka läheneb, teevad selle tuled kodutee täiesti valgeks.
Ilmselt ei ole aga süüdistamine siinkohal edasiviiv. Seevastu mõistev suhtumine annab võimaluse lahendada enamiku liikluses tekkivatest arusaamatustest.
Aeg-ajalt on kuulda väljaütlemisi: «Mina võtan ju riski sõita turvavööta, see on minu elu ja teistesse see ei puutu. Ka ei kanna ma pimedal ajal helkurit, see on minu valik.» Olgugi et oleme harjunud austama kaasinimeste seisukohti, tundub, et nendes arvamustes on lähtutud isekalt ainuüksi iseendast. Kuhu jäävad aga omaksed, lähedased ja tuttavad?
Hoolimatusest põhjustatud õnnetus puudutab lähedastegi elusid väga suurel määral. Ka siis, kui õnnetuses ei saada raskelt viga, on vaimne trauma õnnetuse järgselt piinarikas. Ja mitte ainult õnnetuses osalenule, vaid ka lähedastele. Sinu elu ja ohutus puudutab teisigi, sinu elu ei ole ainuüksi sinu elu.
Kes on Lõuna-Eesti teedel see «tundmatu tume objekt»? Tihti keskealine või vanem inimene, kes liikleb hõreasustusega piirkonnas. See võib olla ka sage jalgratta kasutaja, kuid tema ratta tehniline seisund ei vasta kehtestatud nõuetele või ei pruugi rattur teada liiklusseaduse uuendusi. See on helkurita jalakäija.
Tume objekt on mõnikord ka rattur, kellele nõuetele vastava jalgrattatule saamise võimalus seoses kaubandusettevõtete hajususega on raskendatud või kes varanduslikust seisundist või ohtude mittetajumisest tingituna ei pea mõistlikuks teha täiendavat kulutust jalgrattatulele.
See võib olla ka liikleja, kes sattunud isikliku käitumise, tervisliku seisundi ja/või jalgratta tehnoseisundi tõttu pimedal ajal ohtlikesse situatsioonidesse. Paljudel juhtudel on liiklusohtlikud olukorrad tinginud lisaks alkoholi tarvitamine.
Et sõidukitulede valgusvihus ootamatult ilmuvaid «tundmatuid tumedaid objekte» oleks vähem, viis lõuna prefektuur koostöös maanteeameti ja Automaailmaga novembris läbi ennetusprojekti «Nähtamatust nähtavaks». Tehti nähtavaks 100 jalgratast, paigaldades neile punased tagumised tuled. Ratturitele anti helkurvestid ning nõustati neid pimedal ajal liiklemisel.
Lisaks andis iga projektis osalev rattur lubaduse, mille kohaselt teeb end helkurvesti ja rattatule abil pimedal ajal nähtavaks – sest selline teguviis võib päästa tema elu. Tegu on ratturitega, kellele ratas on igapäevane liiklusvahend, tihti pimedal ajal ja vähevalgustatud teedel. Pimedal ajal nähtavaks peaksid saama aga kõik ratturid.
Kõrvalisel teel liigeldes satume aeg-ajalt pilkases pimeduses helkivale jalakäijale või ratturile, kellele lisaks korralikult töötavatele valgustusseadmetele on veel kaugele nähtav helkurvest. Need inimesed on austamist väärt, sest hoolivad lähedastest ja kaasliiklejatest ning suhtuvad lugupidamisega iseendasse. Enese nähtavaks tegemisega on nad tõstnud liiklusturvalisust.
Politsei on sügisperioodil jaganud inimestele helkureid, jaoskondade juures ehtinud helkuripuud tuletamaks meelde helkuri kandmise vajadust. Kindlasti on puude küljest võetud helkurid leidnud hea kaaslase.
Liikluspolitseinikud süütasid küünlad Lõuna-Eesti teede ääres, kus oli viimase kolme aasta jooksul pimedal ajal hukkunud jalakäija või rattur. Usume, et ka jagatud rattahelkurid on liiklusturvalisuse tagamisel abiks.