Austad mäejumalat, jääd ka ellu

Kümme ja pool tundi pärast baaslaagrist lahkumist on Vambola Sipelgas Orizaba tipus. Foto: Erakogu

Valgamaa mehe Vambola Sipelga (65) 16. aprilli tööpäev algas kell 2 öösel varase hommikusöögiga ning lõppes õhtul kella 21 paiku, kui päike oli Mehhikos juba loojunud. Vahepealse 19 tunni jooksul oli ta ära jõudnud käia Põhja-Ameerika kõrgeima vulkaani Orizaba tipus ning astunud sammu lähemale oma unistusele vallutada maakera seitsme kontinendi kõrgeimad tulemäed.

«Ma olen nagu fossiil,» tunnistas märtsi lõpus ümaravõitu sünnipäeva tähistanud Vambola Sipelgas. «Mehi, kellega me üheealistena 1973. aastal alpinismiga alustasime, pole 20 aastat enam mägedes käimas näinud.»

Sipelgas ent on viimase 15 aasta jooksul roninud mägede otsa keskmise kiirusega üks mägi aasta kohta. Mõnel aastal on neid tulnud ette rohkem, mõni aasta on ka vahele jäänud, kuid seletamatu tõmme kõrgematesse sfääridesse sundis pensionieas meest asjad pakkima ka aprilli keskpaigas, et lasta end fotografeerida 5636 meetri kõrgusel Mehhiko kõrgeimas tipus, mis ühtlasi on Põhja-Ameerika kõrgeim vulkaan.