Arved Breidaks: morsipidu Munamäel

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Koos ülaste õidepuhkemisega ilmnesid Lõuna-Eestis esimesed märgid, et toibutakse 2017. aasta haldusreformist, mis viimase veerandsaja aasta jooksul välja kujunenud poliitilised suhted segi paiskas. Reform tõi kaasa aasta, mil omavalitsused tegelesid sisemiste vastuolude klaarimisega.

Nädalapäevad tagasi mahutasid 20 Lõuna-Eesti vallavanemat ja linnapead end Suure Munamäe vaatetorni kitsukesele katusele, et allkirjastada ühisavaldus, aitamaks neist suurimal – Tartu linnal – saada Euroopa kultuuripealinnaks 2024. Teo kinnituseks löödi kokku klaasid mustasõstramahlaga. Kohapeal võis tajuda hetke ülevust ning nii mõnigi lausus hiljem, et tegemist oli ajaloolise momendiga, mille tähendus võiks olla laiem kui üks kampaania.

Nõnda demonstreeris Lõuna-Eesti poliitiline eliit koostöötahet. Sõltumata sellest, milline erakond või koalitsioon millist valda või linna parasjagu valitseb, tuldi ühise eesmärgi nimel torni. Tartu on lahkelt lubanud, et kultuuripealinnaks saades jagatakse tulevasi sündmusi ja saabuvaid turiste oma väiksemate Lõuna-Eesti velledega, mis tõotab kasu kogu piirkonnale. Kas sellest võib välja kasvada suurem ja sidusam koostöö, näitab üksnes aeg.

Lõuna-Eesti on lausa kohustatud pakkuma vastukaaluks Tallinnas toimuvale rämeduste meistrivõistlustele Eesti ellu rõõmsaid tundeid.

Märgiline oli, et ühist tulevikku tuldi allkirjadega kinnitama just Suurele Munamäele, Eestimaa katusele, mis loob üleva ja teatud määral ka üleoleku tunde. Eesti kõrgeim küngas on varemgi tuntud lepingute kinnitamise kohana, sest kui abielud veel moes olid, tehti Suurel Munamäel tihtipeale pulmaliste ühispilt ja kui see oli võimalik, tassis peig pruudi kätel üles torni (nüüd on selleks lift).

Lõuna-Eestil tulebki kokku hoida ning katsuda mõnest asjast lihtsalt üle olla. Seda mitte üksnes tartlaste suurt eesmärki silmas pidades. Olukorras, kus uus riigivalitsus on ametis peaasjalikult enese õigustamise ja teiste süüdistamisega, on Lõuna-Eesti lausa kohustatud pakkuma vastukaaluks Tallinnas toimuvatele rämeduste meistrivõistlustele Eesti ellu positiivseid eesmärke ja rõõmsaid tundeid.

Ja kuigi see oli kõigest üks morsipidu, mis Suure Munamäe tornis aset leidis, annab see siiski võimaluse uskuda, et poliitika, olgu või regionaalsel tasandil, võib Eestis olla ka heatahtlik: orienteeritud millelegi, mis inimesi ühendab, mitte meid igal võimalusel lahterdades ja kastidesse liigitades.