Katri Mandel: kas meil on tööjõupuudus või tööpuudus?

Katri Mandel

FOTO: Arvo Meeks

Töötukassa esindaja sõnul on mitmesuguseid võimalusi, kuidas tasuv tööots leida. Muudatusi peavad aga tegema ka tööandjad, võttes kasutusele uusi tehnoloogiaid ja luues nutikaid töökohti, mida inimesed himustaksid.

Viimastel kuudel on ajakirjanduses rohkesti ilmunud artikleid tööturu teemadel. Kõigil on justkui kogemusi või siis tuttavate tuttavaid, kelle lugusid jagada. On meil tööpuudus või tööjõu puudus? Või mõlemad?

Esimeses kvartalis oli töötuna registreeritud keskmiselt 33 387 inimest, see on 16-aastasest kuni pensioniealisest tööjõust 5,1 protsenti. Võrreldes 2018. aasta esimese kvartaliga on see arv jäänud samale tasemele. Põlvamaal oli märtsi lõpu seisuga 862 registreeritud töötut – 7,2 protsenti maakonna tööjõust. Sellega oleme suurima tööpuudusega maakondade edetabelis kolmandal kohal. Oleks justkui tõepõhi all juttudel, et tööd on raske leida.

Nimetatud kvartalis oli töötukassal iga päev üle Eesti vahendada keskmiselt 4709 töökohta. Kõige enam oli neid pakkuda teenindus- ja müügitöötajatele ning lihttöölistele. Põlvamaal oli vahendada umbes 160 töökohta. Kõige rohkem otsiti samuti teenindus- ja müügitöötajaid, aga ka tippspetsialiste, liht- ja oskustöölisi. Kui oletada, et töötud võtaksid need ametikohad, oleks maakonnas töötuse määr 5,8 protsenti ja Põlvamaa pigem vähese tööpuudusega maakondade seas. Seega oleks justkui tõepõhi all ka nende jutul, kes väidavad, et töötajaid on raske leida.

Kõik eelnev ei lohuta inimest, kes saanud koondamisteate või otsinud pikka aega tööd. Samuti mitte tööandjat, kes püüab leida töötajat, kes täidaks ametiposti, mis juba pool aastat täitmist ootab.

Eesti majandus on teelahkmel. Keskmine palk on seitsme aasta jooksul kahekordistunud. Kõik pole sellest muidugi osa saanud, aga tööturgu puudutab see oluliselt. Tööandjate sõnul ei ole neil enam kuskilt tööjõudu leida, töötajad väidavad, et pakutav palk on liiga madal. Eksperdid leiavad, et töö iseloom on hakanud muutuma. Et majandus areneks, tuleb üle vaadata töösuhted ning töö korraldus ja kokku viia vajadus ning oskused.

Kui õppimisest ja valmisolekust muutuda kujuneb normaalsus, on mitme karjääriga tööelu kindlasti põnevam.

Vajadus eri ametite ja oskustega töötajate järele muutub pidevalt. Tekivad uued töökohad, mis nõuavad teistsuguseid oskusi kui varem omandatud. Kas mäletate veel 30 aasta tagust raamatupidaja töölauda? Väärikal kohal lebas seal puust arvelaud, mille kasutamist koolis õpetati – tänaseks täiesti kasutu oskus. Ajad, mil ühes ametis möödus terve tööelu, on läbi. Nüüd teeb inimene läbi mitu karjääri. Paljudele võib see olla isegi hirmutav, kuid kui õppimisest, täiendamisest ja valmisolekust muutuda kujuneb normaalsus, on mitme karjääriga tööelu kindlasti põnevam ja pakub rohkem võimalusi.

Töötukassa koostab kaks korda aastas tööjõuvajaduse baromeetrit. Selle abil saavad tööandjad ja -otsijad vaadata, millistel ametialadel on tööjõu ülejääk või puudujääk. Praegu on raske leida näiteks kokkasid, tarkvara arendajaid, veoautojuhte. Samuti napib ehitus- ja turvatöötajaid, tööstustöölisi, puhastusteenindajaid, sotsiaaltöö tegijaid.

Paljude ametite puhul takistab töötajate leidmist vahetustega töö, pikad tööpäevad, ootustele mittevastav tasu ning ebapiisav kutseoskus. Tööjõu vähesus on viinud paljud ettevõtted nutikaid töökohti looma, võetakse kasutusele uusi tehnoloogiaid, arendatakse tarkvara. Uued tehnilised võimalused tähendavad aga ka seda, et tuleb uusi asju õppida. Kahjuks ei ole kõik inimesed selleks valmis. Maainimestel on sageli võimatu tööle saada, sest ühiskondliku transpordi võimalus vajalikel kellaaegadel puudub. Oluline aspekt, mida tööandjad kipuvad unustama, on ka ettevõte maine – hea mainega tööandjal on lihtsam inimesi leida ja vastupidi.

Oleks ju meeldiv, kui igas töötukassa esinduses oleks ukse kõrval infolehed «Mida pean tegema, et saada kiiresti suure palgaga tööle?» ja «Mida pean tegema, et leida väheste kuludega hea töötaja?». Samamoodi võiks ju olla seal ka roosa ükssarvik ja lendav vaip. Ühest vastust või kasutusjuhendit oma karjääri kujundamisel pole, aga on erinevad võimalused.

Põlvamaa eripära on hajaasustus. Maakonnas on alla 30 000 elaniku, nendest tööealisi natuke üle 10 000. Enamik elab külas või väikeasulas. Tavaliselt on läheduses paar-kolm ettevõtet, kes kohalikele tööd pakuvad. Muidugi võime leida näited, kus inimesed käivad tööle kaugemalt kui 40 kilomeetrit, aga need on siiski üksikud. Tööandjad võiksidki mõelda transpordi korraldamisele. Tööjõupuuduse vähendamisele aitaksid kaasa ka osalise tööajaga töökohtade loomine ja vähenenud töövõimega inimeste palkamine – ka nemad soovivad tööd teha, näiteks kaks kuni kuus tundi päevas.

Kui ei kandideeri või muud moodi tööandjaga kontakti ei loo, ei ole ka ust, mis avaneda võib.

Kindlasti on mõnigi tööotsija tundnud, et keegi ei vaja teda ja kuskilt pole ka abi. Optimismi ja tegutsemistahet ei tohi siiski kaotada. Meie juures käib inimesi, kes saatnud tööotsingute vältel tööandjatele kümneid CVsid, aga nad jätkavad kandideerimist, sest teisiti ei ole võimalik. Kui ei kandideeri või muud moodi tööandjaga kontakti ei loo, ei ole ka ust, mis avaneda võib. Tegus peab olema. Ka internetis on võimalik tasuta kuulata loenguid ja õppida uusi asju. Oluline on oma teadmiste ja oskuste värskendamine. Kvalifikatsiooni peaks uuendama ning end atesteerima erialadel, kus see on vajalik.

Õppida ja ennast täiendada või sootuks tegevusala vahetada ei ole kunagi liiga hilja. Nii on töötukassal omajagu näiteid eakamatest inimestest, kes muutnud eri põhjustel oma eriala. Näiteks 61-aastane elektrik, kes soovis teadmisi värskendada, osales ka arvutialasel koolitusel, mis keskendus AutoCADi keskkonnale ja 2D-joonestamisele. 60-aastane laborant osales arvutikoolitusel, et õppida tööd kiirendavaid võtteid.

Näide elust: Ettevõte x otsib endale spetsialisti y. Kuulutust vaatab sadu inimesi, kandideerib 30. Kas kõik need vaatajad ja kandideerijad on töötud? Vaevalt. Konkursile laekunud kandidaatidest ei ole 29 inimesel sellel ametikohal vajalikku kutsetunnistust – seega on valida vaid üks kandidaat. Kuidas tööandjale tundub, kas see on edukas konkurss? Ja mida arvavad need 29, kes vestlusvoori ei jõudnud? Esimene arvab, et meil on tööjõupuudus; teised, et mis tööjõupuudusest te räägite! Lõppkokkuvõttes on kõik aga inimesed – pole olemas ühtset massi «kiuslikud tööandjad» ega «laisad ja ahned töötajad».

Oluline on olla enda täiendamiseks või millegi sootuks teistsuguse juurde õppimiseks valmis. Nii tööandjad kui töötajad peaksid mõtlema õppimisele, uued oskused on aina vajalikumad.

Tagasi üles