Hans Heinjärv: erimajanduspiirkonnale loota ei maksa

Hans Heinjärv

FOTO: Arvo Meeks

Valga linna ei saa suhtuda nii nagu teistesse väikelinnadesse. Meil on unikaalne asukoht: Valga-Valka on ju tegelikkuses ja ka ajalooliselt üks linn, mis paraku asub kahes riigis. Kuna mõlemal pool piiri on regionaalpoliitika mannetu, oleme kauge ääremaa. Sellest on lähtunud ka mõlema omavalitsuse huvi tõsise koostöö vastu ja plaan luua tulevikus võimalusel ühine erimajanduspiirkond.

Kahjuks seda, et mõlemad valitsused selleks loa annavad, ma ise väga ei usu. Iseseisvuse saavutamisel jagasid kaks valitsust aastaid üht tänavat, et kellele see jääb. Ka ühise sünnitusosakonna allesjäämist Läti ei toetanud. Tuntavalt erinevad ka kahe riigi elatustase ja seadusandlus.

Valga on vana linn. See on meie õnn ja õnnetus. Alles äsja kuulsin uudistest, et Valgas on kõige rohkem lammutamist vajavaid korterelamuid. Tegelikkuses on see väga eksitav info: meie tühje nüüdisaegseid valmisehitatuid korterelamuid ei ole vaja lammutada. Teine probleem on sajandivanuste puitmajadega, mida on linnas väga palju ja mis on tänapäevaseks eluks kõlbmatud, sest kohati need mädanevad, samuti puudub neis veevärk ja kanalisatsioon. Mõnes neis elavad endaga mitte toimetulevad inimesed.

Veel suurem miinus on, et enamik neist elamutest on muinsuskaitse all. Seega eeldavad need muinsuskaitse nõuetele vastavat renoveerimist, aga see on väga kallis lõbu. Muinsuskaitsel on ju hea nõuda, kui ise ei pea finantseerima. Kohalikul omavalitsusel, rääkimata seal elavatest inimestest, sellist raha ei leidu. Ka investoritele need huvi ei paku, sest oma raha sa sealt iialgi tagasi ei teeni. Tean seda olukorda oma kogemustest, sest olen ise olnud ehitusfirmades tööl ja omanud Valgas ehitusfirmat. Muinsuskaitse litsentsita ja kooskõlastuseta ei tohtinud me pooles linnas isegi aknalauda värvida, tõsisemast tööst rääkimata.

Kõik eelöeldu mõjutab ka tugevalt Valga kinnisvaraturgu. Viimastel aastatel on tuntav osa klientidest lätlased, eelmisel aastal umbes pool. Reeglina ostavad nad odavamaid kortereid ja ka maju. Valgas on töökohtade valik suurem ja palk parem. Minu kogemuse järgi kolivad nad ka reaalselt Eesti poolele, mitte ei osta eluaset sissekirjutuse saamiseks. Kuna linna elanikkond vaikselt vananeb ja väheneb, toovad nad sisse nooruslikke töökäsi.

Ilma muinsuskaitse litsentsita ja kooskõlastuseta ei tohtinud me pooles linnas isegi aknalauda värvida, tõsisemast tööst rääkimata.

Eks siin ole ka probleeme – seda eriti suhtluskeeles. Vanemad inimesed suhtlevad mõlemas linnas vabalt vene keeles, noored aga inglise keeles. Eesti poolel on läti keele valdajaid väga vähe – nagu Valkas eesti keele valdajaid. See on tihti takistus kandideerimisel mõnele töökohale, kus on vaja osata eesti keelt.

Igapäevaselt on aga Valga väga hea koht elamiseks, sest kõik eluks vajalik – puhkamis-, sportimis-, õppimisvõimalused – on linnas olemas ja asuvad käe-jala juures. Kahjuks on nii, et mida paremat haridust meie lapsed saavad, seda vähem neid pärast koolide lõpetamist tagasi tuleb.

Sellest tuleneb ka kinnisvaraturu eripära. Kõige otsitumad on ühe- ja kahetoalised mugavustega korterid esimesel ja teisel korrusel, eelistatult rõduga. Kui need on põhjalikku remonti vajavas seisus, maksavad ühetoalised korterid 4000–6000 eurot, renoveeritud 8000 kuni 10 000 eurot. Kahetoaliste kapitaalremonti vajavate eluasemete hinnad on 5000–7000, renoveeritutel aga 10 000 – 15 000 eurot. Kolmetoalised maksavad juba vastavalt 8000 – 10 000 ning 13 000 – 22 000, neljatoalised reeglina kuni 26 000 eurot.

Hinna juures mängivad rolli asukoht, maja üldine seisund, korrus, planeering, rõdu olemasolu ja muidugi remondi kvaliteet. Odavamad on läbikäidavate tubade ja väiksema köögiga korterid niinimetatud hruštšovkades.

Eespool kirjeldatud puumajades maksavad kapitaalremonti vajavad korterid 600–2000, korrastatud majades 2000–3000, renoveeritud korterid kuni 6000 eurot. Ahiküttega kivimajades võib korteri hind ulatuda kuni 10 000 euroni. Reeglina on ahiküttega kortereid aga väga raske müüa, enamik otsib ikkagi kõigi mugavustega eluaset.

Majade hinnad jäävad reeglina vahemikku 10 000 kuni 65 000 eurot, väga harva liigub ka üksikuid pärleid hinnaga kuni 200 000. Linnaäärsed suvilad maksavad 7000 kuni 20 000, elamukrundid tavaliselt 2000 kuni 20 000, sõltuvalt asukohast ja kommunikatsioonide olemasolust.

Samas tehakse vahel ka tehinguid, kus klient väldib maaklerit ja ostab mõne objekti kordades kallimalt, kuigi maakleri abiga oleks ta leidnud sarnase objekti vähemalt poole odavamalt.

Valga maakonna endistes majandikeskustes on aga kinnisvaraturg praktiliselt olematu ja hinnad tunduvalt odavamad. Talude vastu on kahjuks huvi vähenenud. Huvitava kompleksi võib leida hinnavahemikus 10 000 kuni 30 000 eurot, suurt rolli mängivad asukoht, ligipääs ja loodus.

Meie piirkonnas on suurim mure see, et ka pangad lähtuvad riigi poliitikast ja klientidele hea meelega laenu ei anna.

Tõrva korteriturg on peaaegu samasugune kui Valgas, ainult üürikortereid on saadaval väga vähe ning majade keskmised hinnad on kolmandiku jagu kõrgemad kui piirilinnas.

Otepääl on kinnisvarahinnad Tartu ja Valga hindade vahel. Viimastel aastatel on tehinguid üha vähem, sest ära on kadunud piiritagused ostjad. Ka meie Valga büroo tegeleb Otepääl ainult üksikute objektide müügiga.

Vähemalt meie piirkonnas on suurim mure, et ka pangad lähtuvad riigi poliitikast ja klientidele hea meelega laenu ei anna. Ja kui õnnestubki laenu saada või on vajadus hüpoteeki kustutada, tuleb Swedbanki esindaja Valga notarisse umbes korra pooleteise kuu jooksul, sest pakutakse tehingu tegemist Tartus või Võrus. See aga tähendab klientidele päeva raiskamist, Valgas oleks ajakulu ainult pool tundi. Õnneks SEB veel klientidega nii ei käitu.

Laenu saamise raskuse tõttu tahetakse viimasel ajal paljusid objekte osta esmase osalise sissemaksu ja notariaalselt kinnitatud igakuise maksegraafiku alusel. Selline pakkumine müüjatele enamasti ei sobi, kuna kogu müügist saadavat raha soovitakse kohe mujal ära kasutada.

Kuna olen juba kaua aega Valgamaa äriklubi president, olen kursis ka ettevõtjate murega: ettevõtluse arendamiseks Valgamaal laenu anda ei taheta või siis on laenu tingimused tunduvalt karmimad kui mujal.

Tagasi üles