:format(webp)/nginx/o/2017/06/19/6799701t1h576b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/05/14/12164644t1h40c7.jpg)
Ärgem tõmmakem kohe vingu üles. Võtame rahulikult, vaatame asja mitme nurga alt. Aga...
Maarius Suviste: kaks ja neli ratast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii kui kevad paistma hakkab ning soojaks läheb, on jalgratturid teel. Iga päevaga aina rohkem, hilissügiseni, esimese lumeni välja. Eriti just hooaja alguses tuleb ikka siin-seal esile, kuidas autojuht vibutab jalgratturi suunas rusikat. Või siis näitab jalgrattur oimu kohale ja osutab autojuhi suunas.
Nagu kass ja koer. Või hiir ja kass. Või EKRE ja sotsid. Siiski on seis naljast kaugel – see on ju eluküsimus.
Olles ise nii jalgrattur kui autojuht, on kogemusi mõlemalt poolelt. Sõidad jalgrattaga sõiduteel võimalikult tee parema ääre lähedal, aga ikka vuhiseb auto kõrvalt mööda väga lähedalt. Oh, kui õudne see oli! Veel ohtlikum on, kui veoauto külje alt mööda kihutab, nii et kõva tuul taga. Vaat et pikali ei tõmba.
Kuid ei pea ju nii lähedalt mööda kihutama, et kujundlikult öeldes küljepeegliga ratturit rammida. Ei ole ju raske kaugelt ja kaarega mööda sõita, et mitte kaasliiklejat ohtu seada. Arvestame üksteisega, ja kõigil on parem.
Ei pea ju nii lähedalt mööda kihutama, et küljepeegliga ratturit rammida.
Teinekord sõidad autoga ja näed juba kaugelt, et ratturid sõiduteel. Kõrval aga kulgeb piisavas laiuses kergliiklustee, kus ruumi peaks jaguma. Ja siis mõtled, miks riskitakse oma eludega sõiduteel, selmet sõita kergliiklusteel – suurtest ja väiksematest sõidukitest ohutus kauguses. Profimad ratturid ütlevad seepeale, et kergliiklusteel tuterdatakse neil ees – see võib ohtlik olla ning õnnetusi kaasa tuua. Ja on ju toonudki. Rattafännid räägivad ka, et kergliiklusteel ei saavat piisavalt kiiresti sõita, sest kunagi ei tea, kust ja millal keegi ette või kõrvale tormab või tähelepanematusest ette astub. Olgu siis jooksjad, kõndijad, kepikõndijad, jooksuhoos lapsed või koerajalutajad. Jah, selles võib oma tõetera täitsa sees olla.
Sõidad autoga ja näed, et jalgratturid sõidavad sõiduteel kõrvuti. Mitte ainult kahekesi kõrvuti, vaid ka rohkemana. Ja see küll ohutu ei ole. Ei räägi siin praegu grupisõidutreeningust ja saateautost, vaid sellest, kui lihtsalt kaks-kolm ratturit kõrvuti kulgevad.
Liiklusseadus ütleb üheselt, et jalgrattaga tuleb sõiduteel sõita võimalikult sõidutee parema ääre lähedal. Nagu sellest aru saab, siis ratturitel ei ole lubatud sõita sõiduteel kõrvuti, kuna tee telgjoonele lähemal asuv jalgrattur ei täida seaduse nõuet.
Seega võtame kõike ikka nii, et arvestame üksteisega, oleme viisakad, nii et kõigil oleks hea ja ohutu. Seda ei ole ju palju tahetud. Või siiski on? Pigem mitte.