Anneli Ott: kuidas pöörata vananemine võimaluseks?

Anneli Ott Foto: arhiiv

Võrumaalt pärit parlamendisaadik arutleb, kuidas tagada vananeva rahvastiku ja väheneva tööjõu tingimustes tööturu vajadused ning tagada ühtlasi sotsiaalkaitse.

Euroopa Liidule mõeldes kerkivad tihti teemadena esile majandus, ühtne turg, digivaldkond ja julgeolek. Kahtlemata olulised ja meie elukeskkonda laialt mõjutavad valdkonnad, mis üksikisiku igapäevast toimetulekut siiski määravat ei tundu.

Pidevalt kodanikest kaugenedes on ühiskonnas tekkinud diskussioon, kuidas Euroopa Liit peaks paremini jõudma inimesteni ja millega reaalselt tegelema.

Need küsimused tõstatusid varasemast veelgi jõulisemalt viimase majanduskriisi ajal, kui inimeste usk euroliitu kui positiivsesse koostöövormi hakkas murenema. Midagi oli vaja ette võtta ning tulid fookusesse sotsiaalsed teemad, mis inimesi enim kõnetavad.

Euroopa sotsiaalõiguste samba idee käis välja Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, et teha positiivseid muudatusi kõigi eurooplaste elus. Minu hinnangul on olnud see ka vajalik suund, sest majanduse või välispoliitika kõrval pole sotsiaalsfäärile senimaani piisavalt tähelepanu jagunud.

Enamgi veel. Heites pilgu ELi sotsiaalpoliitika ajaloole, on valdkondadesse sekkumine olnud väga erinev.

Kui palju energiat on suunatud töötervise ja -õiguse valdkonda, siis sellest oluliselt vähem on panustatud sotsiaalkaitsesse. 2017. aasta novembris Göteborgis Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal allkirjastatud sotsiaalõiguste samba avaldusega näitasime soovi pöörata oma nägu euroliidus elavate inimeste poole ning parandada nende igapäevast heaolu.

Palju on vaieldud, kas Euroopa Liit vajab suuremat üldregulatsiooni sotsiaalküsimustes või pigem võiksid liikmesriigid iseseisvalt vastutada oma sotsiaalpoliitika eest.

Kuid mida see 28 liikmesriigilt heakskiidu saanud sotsiaalõiguste sammas endast ikkagi kujutab? Lühidalt öeldes kehtestatakse selles sambas ühtsed sotsiaalsed standardid kõigile Euroopa Liidu riikidele ning samuti see, mille poole tulevikus pürgida.

Dokument sisaldab 20 ettepanekut ning eelkõige soovitakse tagada võrdseid võimalusi, võrdset ligipääsu tööturule, väärikaid töötingimusi, sotsiaalseid garantiisid, õigust väärilisele palgale, tervishoiule, tasakaalule töö ja eraelu vahel.

Palju on vaieldud, kas Euroopa Liit vajab suuremat üldregulatsiooni sotsiaalküsimustes või pigem võiksid liikmesriigid iseseisvalt vastutada oma sotsiaalpoliitika eest.

Maailm on aga pidevas muutumises ning eelseisvate riskide ja probleemidega toime tulemiseks vajame üheskoos lahendusi juba täna, mitte homme. Ühist joont tuleb hoida juba seetõttu, et kui mõni riik jääb hätta, mõjutab see peagi ka teisi.

Esiteks tõi kümnendi suurim majanduskriis endaga kaasa kaugeleulatuvad sotsiaalsed tagajärjed, millega mitu Euroopa riiki senimaani silmitsi seisab, näiteks pikaajaline töötus, vaesus ja ebavõrdsus.

Seega on tollane kriis avaldanud mõju nii olemasolevale kui ka tulevasele Euroopa majanduslikule jõudlusele ja majanduskasvule ning mõjutanud oluliselt riikide elatustaset.

Teiseks on töömaailma muutumise kiirusel ja ulatusel tänapäeval suur mõju töötingimustele. Uued töötamise viisid, tehnoloogiline muutus ja majanduse digiteerimine toovad endaga kaasa nii uusi võimalusi kui ka riske, millega tuleb kõigil liikmesriikidel arvestada.

Eesti seisukohalt peame Euroopa Komisjoni viidatud tulevikutrende ja suundumusi kindlasti oluliseks. Samas peame Euroopa sotsiaalsamba kujundamisel vajalikuks pöörata täiendavalt tähelepanu uutele ühiskondlikele protsessidele, mis eri viisil mõjutavad sotsiaalsektorit ning mille positiivset mõju tuleb suurendada.

Sellised kasutamata võimalused on näiteks tark spetsialiseerumine, nutikate digilahenduste laiem kasutamine sotsiaalpoliitikas, investeeringud ning teiste poliitikavaldkondade järjest suuremad seosed sotsiaal- ja töövaldkonnaga.

Euroopa edukus sõltub sellest, kuidas kaasata vanemaealisi tööturule ning edendada eakatele mõeldud toodete ja teenuste pakkumisele spetsialiseerunud ettevõtlust.

Üks suurim proovikivi, millega nii Eestil kui ka teistel Euroopa riikidel tuleb silmitsi seista, on elanikkonna vananemine ja tööealiste inimeste osakaalu vähenemine. Mainitud muret tekitavat tendentsi kinnitab ka statistika. Nimelt moodustasid 2015. aastal 50-aastased ja vanemad 38,7 protsenti ning 65-aastased ja vanemad 18,8 protsenti Eesti elanikkonnast.

Positiivset kannapööret numbrites aga ei paista, sest statistikaameti rahvastikuprognoosi kohaselt kasvab 65+ vanuses inimeste osakaal rahvastikust 2040. aastaks 27,6 protsendini. Seega on Eesti võtmeküsimus, kuidas rahuldada piiratud inimvara, vananeva rahvastiku ja väheneva tööjõu tingimustes majanduse ja tööturu vajadusi ning tagada ühtlasi sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkus.

Tõepoolest, niisamuti sõltub ka vananeva Euroopa edukus sellest, kuidas suudetakse vananemine pöörata võimaluseks. Ennekõike aga sellest, kuidas kaasata vanemaealisi tööturule ning samal ajal edendada eakatele mõeldud toodete ja teenuste pakkumisele spetsialiseerunud ettevõtlust.

Eestis seisukohalt näeme, et üha olulisemaks on muutunud inimeste iseseisva toimetulekuvõime ning sotsiaalse ja tööalase aktiivsuse suurendamine. Arvestades, et inimeste eluiga pikeneb ja tervena elatud eluaastate arv kasvab, on oluline, et soovitakse ja suudetakse ka tööalases mõttes olla kauem aktiivsed. Seetõttu peame oluliseks tulevikus pingutada selleks, et kogu tööealine elanikkond saaks tööturul võimalikult hästi rakendatud. Samuti tagada vähemsuutlike siht- rühmade kaasamine ning ennetada tööturul osalemist takistavate probleemide teket.

Sotsiaalõiguste sammas astub alles oma esimesi samme ning sellest koostööst saadav positiivne mõju meie ühiskonnas on tunnetatav ehk viie või kümne aastate pärast.

Hoolimata sellest võime olla suunamuutusega rahul, kuna Euroopa Liidu liikmesriigid pööravad lisaks üldistele poliitikavaldkondadele tähelepanu ka meie suurimale väärtusele – meie inimestele.